Parimat aega annad ise

Miks ma sellist kingituste-paska ajanud olen? Sellepärast, et selle ümber keerleb enamasti kogu jõulumõte. Oma armastust, hoolimist, tänulikkust ja mäletamist väljendatakse asjades, ostetud asjades, viimasel hetkel ostetud asjades :(  Jah, õnneks on jäänud tava sõita külla sugulastele ja hõimlastele. 

Kasutage jõulude rahulikku aega, et minna oma neljajalgse sõbra juurde ja ärge nõudke ja oodake temalt midagi, vaid andke. Andke oma aega, leidke ja pakkuge oma mõistmist, andke kuivatatud leiba. Ärge kiirustage, kuulake ja vaadake oma hobust, ärge pressige ennast peale. Ja hea õnne korral hakkab ta teile rääkima, mida tema sooviks.

Minge sama häälestusega ka oma sõprade-sugulaste juurde. Vanaemale ärge muidugi kuivatatud leiba pakkuge, tema hambad võivad hätta jääda

kaua mõeldud, kaunikene

Mõnikord on kingitust leida tõesti raske. See peaks inimesele olema tähtis ja vajalik, just nagu tema soovide peegeldus. Võiks olla selline asi või teenus, mida inimene endale ise vaevalt hangiks. Kui suudad teha kingituse mõeldes just selle inimese spetsiifiliste vajaduste peale, võib kingitus olla ka diskreetne ja väga isiklik. 

Mida kinkida kallile emale, kellel on hiljuti olnud hüsterotoomia või poissmehest lapsepõlvesõbrale, kellel asotsiaalsete elukommete tõttu depressiivne üksindus peale kipub tulema. Sinu hästi läbimõeldud kingitus aitab neil rõõmu tunda tagaigatsetud organist, kui ühtegi naturaalset pole silmapiiril või enda oma pole töökorras. 

Et siis näiteks hot.ee avalehelt selline pakkumine.

kingitusi perele

Jõulud lähenemas ja need kellele jõuluvana midagi ei too, vaid peavad ise kingitusi leidma-tegema, vajavad hädasti häid ja värskeid ideid. Postkasti potsatanud reklaam aitab siinkohal oma mõttemaailma avardada ja pakub südamlikke ja sooje kingiideid.

Issile automaat, kaksikutele viskenoad (peaasi et samasugused asjad, muidu lähevad omavahelised suhted teravaks või lausa nugade peale), vanaemale matšeete. Parimat sinu perele!

ole kasin!

Selleks et oma last enne jõule mitte ära hellitada, teeb okidoki portaal üleskutse: "Rõõmusta oma last 63% vähem!"  Iseenesest mõistlik üleskutse, sest ega rõõm ju asjades kinni pole. Järgnevalt võiks jõulukingitused olla üle aegade kõige sitemad, et asjadest saadav rõõm oleks kuni 95% väiksem. Jääks vaid rõõm põneva paki saamisest ja lahti pakkimisest tulenev ootusärevus.

märgid 2

Elekter on ohtlik ja segane asi. Nähtamatu, maitsetu ning lõhnatuna on ta meile raskelt tuvastatav ja sunnib vahetevahel põhjendamatuid hoiatusi jagama. Noh nagu näiteks:"Ei topi sõrmi stepslisse!" Ma pole veel kunagi näinud, et ühelgi lapsel oleks näpp sama peenike kui kudumisvarras ja võiks kasvõi teoreetiliselt stepslisse mahtuda. Aga näägutama ju kohe lausa peab vaese lapse kallal. 

Kirjeldamaks hoolsate sildimeistrite "loogikat" saan siia paigutada mõned illustreerivad pildid.

Ehk siis: Ettevaatust! Siin soojendatakse elektrit. Ei teagi, kas karta sisse voolavat külmkarget elektrit või väljuvat tulist elektrijuga.

Vaene inimene, kes püüab selle sildi vaimus käituda. Nii palju kui ulmekatest meelde on jäänud, peaks käsu täitmiseks käivitama EMP (elektro-magnetiline (im)pulss ). Loodetavasti ei juhtu see niipea.

Võtke ikka mõistusega seda elektri-värki!

imelikud märgid minu elus

Üks mu lemmikfilmi kangelane karjub jumalale:"God, please give me a sign!".  Ent samas on endiselt täiesti pime temale sihitud märkide, viidete, suundade ja vihjete osas. Nagu ma varem juba olen maininud,  peaks igaüks rohkem usaldama oma nina (tunnetust) ja loomulikult ka lihtlabast silmanägemist. Sellepärast hakkan siin publitseerima vahvaid-jaburaid-tähenduslikke märke :), mis mind ikka tihedamini ründavad.

Parkisin tööalaselt selle märgi all mitu nädalat ja tänasin enda ettenägelikkust, et ei olnud luba küsinud. Sest valdaja loal võib seal teha midagi muud, igatahes mitte parkida.

elu veereb hooga allamäge

Viimaste nädalate jooksul olen juhtumisi või teadlikult läbi elanud üpris palju "huvitavaid" tegemisi. Tavaliselt neist kõva häälega ei räägita. 

Juhtus nii, et lõikusin oma rannet. Nagu seda ikka tehakse - siuhti, risti üle käsivarre nii, et veri lippab. Mul oli ka hea vahend selleks - kipsinuga (vast teate - selline üliterav murtava teraga nuga).

Ühel heal päeval hingasin sisse gaasi. Ei, mitte ühe sõõmu, ikka pool päeva järjest. Garanteeritud peavalu ja nõrkusetunne.

Siis juhtus nii, et hüppasin alla 6 kordse maja katuselt. Korduvalt. Loomulikult ilma langevarju, benji või turvarakmeteta. 

Sattusin üks päev olukorda, kus vaatasin seestpoolt kuidas suletakse kütusemahuti luuk ja kogu ümbrus mattub pimedusse. Luuk polditi korralikult kinni ja nii see jäigi.

Just meenus, et hiljuti lendas mulle keevitamise käigus silma midagi üpris kuuma ja metalset. See maandus osavalt täpselt silmamunal ja jäi sinna pidama.

Ja siis. Sel nädalavahetusel. Viisin oma hobuse Veskimetsa võistlema ja vaatasin etteastet, millega ta konkurentsitult viimase koha sai.

Mu elu peaks vist küll vilinal imema? Kas on võrreldavat traagikat üldse olemas? Kuidas on võimalik selline pask üle elada?

Ma saan ainult öelda, et mu elu veereb vabalt, hoogsalt ja rõõmsalt nagu kakuke. Ja vabalt veereda saab ainult allamäge. Ja mulle meeldib.

Mis värk sellega üldse on, et ülesmäge peaks elu paremaks minema? Et saaks punnida ja higistada. Et kunagi ei näeks eriti kaugele ette? Et viljakad tasandikud jääksid kaugele seljataha ja eespool ootaks ainult kivid ja igilumi? 

Mulle meeldib allamäge! Vabalt ja hoogsalt ja rõõmsalt!

PS! Ma pole pime, vigane, uimas või haiglas.