Olen ratsutamist treenides saanud 50 % paremaks viimaste kuude jooksul. Täna selgus, et see osa, millele 50 % lisandus, ei ole midagi väärt. Seega mõni kuu tagasi oli minu tase 0.
Teades, et olen enam-vähem samamoodi sõitnud juba väääääga pikka aega, paneb mind kohutavalt imestama, kuidas olen saavutanud sellise hulga positiivseid tulemusi. Ja olen sõitnud kümnete erinevate hobustega. Mitte küll kõigiga üliedukalt.
Jaa-jaa, nüüd hakkavad kohe mingid ühepäevaliblikad plõksima, et "noh mis sa siis oma arust saavutanud oled?". Kahjuks ei ole avalikud arhiivid ERL-is eriti kaugeleulatuvad, kuid mäletan endiselt oma esimesi võistlusi 1987. a.; esimest võitu 1989.a.; karjääri tipphetki 1992.a. jne.
Tänane päev oleks see punkt, kus normaalne inimene vaataks tagasi ja ütleks endale: "Kui ma siiani pole ratsutama õppinud, siis pole see minu ala!" Aga tegelikult on see hoopis hetk, kus tuleb oma vead lõpuks omaks võtta, neid tunnistada ja neist lahti lasta. Ja need vead on nii kallid, neist lahkuda nii raske.
Vaadates võistlusi näed tihti, kuidas ratsanik raiub aastast aastasse samade vigadega edasi. Kas tõesti ei ole kedagi, kes kõrvalt vaataks ja ütleks "ära tee nii, see on vale". Kas tõesti on oma vead nii kallid, et neid mitte kuidagi maha jätta ei saa? Kas tõesti on mõni ratsanik nii lootusetult andetu/sitt/puupäine, et temast ei saagi asja?
Elu on näidanud midagi muud. Olen näinud kahte täiesti uskumatut edulugu, kus ignorantsetest saamatutest retsidivistidest hobuse seljas on saanud Eesti mõistes tippratsutajad. Praeguseks on mõlemad Eesti meistrid. Ahjaa, just meenus veel kolmaski, kes praegu juba Euroopas vägitegusid teeb.
Hei ratsutajad - kuulake oma treenereid, abilisi, kaaslaseid ja konkurente. Nad üritavad teid aidata. Ja kui te olete isegi sama puupäised kui mina (mida on raske uskuda), siis on ka teil võimalus saada paremaks.
