Kaotused

Vigadest õpitakse! Lepi sellega mida ei saa muuta! Unusta ja andesta! Kes kannatab, see kaua elab. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Igasugu tarkusi ja targutusi on kaotuste ja vigade ja raskuste teemal.

Olen minagi kogenud kaotusi: võistlustel vigu tehes, hobuseid käest andes, usaldust kaotades, inimestest eemaldudes, ohvriks jäädes, ... Ja enamasti eelneb kaotusele pikem piinlemine või vastutuult punnitamine.

Õiges suunas tehtud teod kulgevad iseenesest - ei ole vaja sitta pilpa peal kaasa tassida, ei ole vaja läbi ussi m-i edasi pungestada, ei ole vaja ennast vägistada.

Aga me kõik teame, et elus ruulivad võitjad. Neil pole tulnud kunagi kaotusekibedust tunda.(?) Nad lähevad läbi elu nagu sead läbi rukki, kahetsuse ja kartuseta, mõnuga ja isetahtsi.

Kuidas siis sead jõuavad sellele õigele põllule või parematele jahimaadele enne kui elu otsas. Ma arvan et selleks on vaja head haistmist, head nina. Ja loomulikult nälga. Nälg peab olema piisavalt suur selleks, et võtta risk sattuda külas koerte või jahimeeste kätte. Samas, kui karjas liikuda tuleb valida välja põld, mis on piisavalt suur, et kõigile jätkuks. Nälg paneb tegutsema, nina näitab suuna kätte. Nälg on inimeste maailmas tegutsemistahe, lühemalt lihtsalt tahe. Mõnda inimest taob saatus maasse nii palju kordi selleks, et õpetada seda inimest nägema. See inimene pole aru saanud, et suund on vale. Kui inimene ei suuda näha oma tegude rolli tekkinud vigades siis pole ta ka valmis suunda muutma.  Asi ei pruugi olla üldse inimese ambitsioonide suuruses, ega ka tema isiksuses, vaid kohas, kus ta ennast realiseerib.

Kaotused tulevad sellest, et mängitakse valesid mänge või vale partneriga. Kujutage ette siga, kes üritab puu otsa pesa ehitada. Või ööbikut, kes üritab mudas püherdada ja kartuleid välja tõnguda. Kujutage nüüd siga ja ööbikut ühiseid plaane tegemas. Kui sul hobusega ei klapi, siis pead küsima kas oled õige hobuse seljas ja kas suund on õige. Kui sa saad seedehäire või kui tuju on pidevalt paha, siis ka see on peidetud vihje selle kohta, et oled osaline vales mängus.

 Mängi neid mänge milles sina oled võitja!! Käituge nagu sead - võtke mida süda lustib, tuhnige kõik üles ja sittuge täis. Teised sead ei pane seda üldse pahaks. Need, kes pahandavad on kas ööbikud, konnad, liblikad vms. lojused. Kui tahad nendega ühte jalga astuda, siis pead neid loomulikult kuulama.

Kui midagi on valesti siis ei piisa selle eitamisest, asju tuleb muuta. Aga kuidas?

Kui tekib viga, siis selles on alati süüdi ratsanik. Vale otsus, vale eeldus, vale aeg, vale hobune, vale võistlus jne.

Head haistmist!

Hooaeg

No nii, välishooaeg sisuliselt läbi :) Nii nagu targad "hollandlased" maininud on: Eesti kliima pole ratsutamise aastaringseks harrastamiseks just suurem asi. Ratsutamine on nimelt ikkagi vabaõhusport. Ja praegu on õues suusahooaeg.

Kolisin ise ka seinte vahele. Mu hobune pole mitu aastat maneežis sõitnud. Nüüd siis Järve tallis. Ega see otsus kergelt tulnud. Tallinna ümbruses on maneežide valikut päris palju, kuid valimine oli ikkagi pikk protsess. Käisin enamuses endale sobivates tallides kohapeal. Mõned, mille olusid paremini teadsin, jäid ka külastamata. Soovitan samamoodi hoolikalt valida kõikidel tallivahetajatel. Palju annab juurde kui räägid mõne sõna juba seal tallis resideeruva ratsanikuga - sa tunned neid ju küll, aga tavaliselt ei küsi sa nii konkreetseid asju! Järve talli kohta ütles keegi: "Ainuke hea asi Järvel on Merle!" Ma vaidlen sellele vastu: seal on häid asju teisigi, näiteks uus pinnas maneezis :D

Välishooaeg läks kõvasti paremini kui eelmine aasta. Sõitsin maha tuhandeid kilomeetreid hobune treikus. Vita ei lõhkunud ennast kordagi ära :) Suuresti tänu jala- ja sabakaitsetele ning polsterdatud treikule. Tutvusin mitme minu jaoks uue võistluspaigaga: Nuiamäe, Kurgja, Hobunurme, MOE :) Osalesin kahel väga suurejoonelisel võistlusel: Perila Summer Show ja Luunja Karikas. Võistlesin üks kord tõeliselt HEA Vitaga s.t. sain pihta kuidas temaga sõita. Hooaja vältel tulemuse peale (puhtus JA kiirus) sõitma ei läinud, välja arvatud 1 korral (siis võitsin ka ;) Hooaja eesmärgi: tunda ennast 120 cm peal vabalt, võib täidetuks lugeda: startisin ühe korra ka 125. Oma põhilistest kummitavatest vigadest ma lahti ei saanud :) ajan parkuuris endiselt maha kas viimase takistuse või süsteemi. See on ju kõik oma peas kinni! Peab pead parandama.

Kohtumisteni sisehooajal!

PS! Mul oktoobris juba suusakilomeetreid tehtud. Sel aastal Eestis ainult 5 kuud lumevaba aega, sest aprillis suusatasin ka.  Mulle see üleilmne kliima soojenemine täitsa meeldib!

321

Käisin eile suurepärase ilmaga ratsamatkal. Eesmärgiks uute radade avastamine ja teede puhastamine. Matkasaag oli kaasas ning isegi veidi süüa-juua. Arvata oli, et läheb umbes nelja tunni peale. Ilm oli selline vahelduvalt pilvine - pakkus varju ja päikest ka.

Maastik Kohila kandis oli selline külaidüll: ilusad maamajad, voogavad viljapõllud, metsatukad ja kruusateed. Loodetud kirsipuid tee äärde ei jäänud. Hobuse seljas olles õnnestus noppida magesõstraid ja vaarikaid ja üks kibehapu õun :[

Aga ühes asjas oli saak täiesti esmaklassiline, lausa ületamatu. Matka jooksul lõin maha 321 parmu, neist 2 enda, ülejäänud hobuse pealt. Mida Sina viimati oma hobuse heaks tegid?

Kallid hobusesõbrad, kui te saadate oma suksu õue värset õhku nautima ja rohtu sööma, mõelge sellele, et ta toidab päeva jooksul tõenäoliselt 1000 parmu. Aidake teda! Spreid, tekid ja tallis viibimine on head abivahendid parmudest hoidumisel. Ja see, et teil on boksist vähem sitta vaja välja vedada, kui hobused pikemalt õues viibivad, EI OLE piisav põhjus, et hobuseid 24 h õues hoida.

Miks koolisõit hea on!

Koolisõit on ratsutamise alus! Sa saavutad hobusega hea kontakti ja parema koostöö. Sa õpid paremini hobust juhtima. See on su istakule väga hea! Koolisõit näitab ratsaniku tegelikku taset.

Umbes sellist kiidulaulu KS -ile kuuled sa oma treenerilt või loed ratsutamisalasest kirjandusest. Ohh, kõrvad hakkavad sitavett jooksma, eks ole?

Hiljuti sõitsin jälle üle tüki aja kooli. Ja ma ei mõtle platsi peal omaette kangutamist, vaid ikka kohe võistlustel. Ja saan nüüd välja tuua terve rea koolisõidu tuntavaid plusse, mida tavaliselt eriti ei rõhutata. Mõnesid vist häbist ;)

1) Kui su hobu pole mingi masajalgne poni, siis on tegelikult suur vahe kas ronida hobuse selga hüppejalusega või koolisõidujalusega. No see teine variant on ikka tunduvalt mugavam küll. Ei pea sul üldse nii pikad jalad olema ja painduvus ja jalatõste võivad ka tagasihoidlikumat laadi olla. Niisiis, sobib koolisõit väga hästi lühikeste jalgadega ja paksudele inimestele!

2) KS starti minnes on murede seas kindlasti üsna viimasel kohal hirm allakukkumise ees. Sellest eespool on mured varustuse korrasoleku, hobuse asendi ja koonduse, enda istaku ja skeemi mäletamise pärast. Allakukkumine on ebareaalne, sest KS-is hobune reeglina ei tõrgu ja ei tõmba mööda, samuti on vähetõenäoline sammu totaalne mitteklappimine ja seljapainutusest tingitud sadulast väljapaiskumine. Seega, on koolisõit hea ala argadele inimestele ja neile, kellel sadulas tasakaaluga suuri probleeme on!

3) KS võistlustel on skeemide ja arvestuste valik nii suur, et isegi kui sul juhtub olema laminiitikust 6-jalgne šetlandi poni, siis saad sa suure tõenäosusega sõita just neile mõeldud arvestuses ja võistled nagu võrdne võrdsega. See aga annab sulle võimaluse olla auhinnalisel kohal ja minna koju järjekordse rosetiga. Siit järeldaks, et koolisõit sobib edevatele ja võiduhimulistele ratsanikele.

4) Peale paaripäevast väänamist ja käänamist, rappumist ja loksumist, mis oligi minu ettevalmistuseks KS võistlusteks, pean ütlema, et minu hobune oli poole parem kui tavaliselt. S.t. et 30% st oli saanud 50% ajast kontrolli all olev hobune. See oli minu jaoks ikka täiesti ilge pingutus. Aga võistlustele läksin kindlal meelel, sest mu hobune ei olnud kunagi nii hea olnud. Seega, võib-olla sobib KS isegi mulle?

Võistlustel ületasin mõlemas skeemis maagilise piiri 50%. Teises skeemis tundsin ka kohtunike mõistvat ja kaastundvat toetust sellise tulemuse saavutamisel. Siinkohal tahangi tänada D.Pruksi, E.Koksi ja M.Männikut, et nad ei purustanud hävitavate hinnangutega minu püüdlusi ja andsid mulle selgelt mõista, et vaja on oma hobune ikka päriselt ratsmesse saada (mitte ainult 50%).

Plaanid uueks hooajaks

Nagu enne igat hooaega, tegin ka eelmise aasta alguses plaane, mis puudutasid Vitat ja hüppamist. Tahtsin hobusega hea koostöö saavutada ja selle abil võistlustel ja loomulikult ka treeningus uusi kõrgusi vallutada. 2010 lõppes võistlustega kõrgusel 105 cm. 2011 aasta plaanidesse paigutasin võistlused kõrgustel 100-115 cm. Tegelikult lootsin 120 cm parkuuri ka sõita, aga see oleks boonus olnud. Ja siis tahtsin mõnda üksikut kõrget takistust ka hüpata (trennis näiteks).

Kevadel tegin tohutult tööd oma istaku kallal. Vitaga tehtud trennid olid intensiivsed ja sisukad. Palju kasutasin videotreeningu abi. Esimesteks võistlusteks valmistusin hästi ja juba teistel võistlustel olin ümberhüpetel kõrgusega kuni 115 cm. Loomulikult oli hobune võistlustel veel küllaltki rabe ja ebaühtlane. Aga kuna trennis oli tase stabiilne, siis siit sai ainult paremaks minna. Jeee, sai ta küll!!!

Hobune sai selja peale mingi punni, sadula tagakaare ääre alla. Alguses kannatas ratsutada, siis kulus karv maha. Siis hakkasid seda kohta parmud sööma, nii et veri väljas. Siis aitasid teised hobused karjamaal hammastega seda kärnast kohta sügada ja auk läks üha suuremaks. Siis läks sinna piisavalt mustust sisse ja tulemuseks 5 cm läbimõõduga mädane auk keset hobuse selga. oooo, nii tore!! Paranemine võttis 3 kuud kõige paremat võistlushooaega!

Septembris sain jälle ratsutama hakata ja üsna kiiresti läks hobune paremaks. Kohilasse läksin kuu lõpus juba võistlema 105 ja 120. 105 oligi lausa lust sõita. Võit tuli täitsa muuseas, kuigi ma isegi ei mõelnud tulemusele. Hobune oli rahulik ja painutas. 120 oli seevastu ilmselt liiast, kuna trenni olin sellel kõrgusel kõigest 2 korda teinud. Aga sain läbi raskuste hakkama ja veendusin, et treeninguid jätkates võin ka sellel kõrgusel hästi võistelda.   Mõelda - ma võistlesin Vitaga 3-el võistlusel ja sain oma plaanid täidetud (septembri lõpus ja õues :) Väga napikas :(

Soe sügis muudkui kestis ja kestis ning sain mõnuga õues trennidega jätkata. Hobune muutus aina paremaks ja nii juhtus, et läksin Halloweeni kadrillile Kohilasse Vitaga, et saaks veel pärast hea liivaplatsi peal korraliku trenni teha ja hüpata. Sellest kujunes välja Halloweeni lisapala - kõrgushüpe, kus osalesid ka Lotta ja Kristiin. Jõudsin Vitaga hüpata 155 cm. Senini oli "hüpperekord" :) olnud 125 cm. Ise lootsin, et ehk saan ikka 140st üle.

Oehh, väga tagasihoidlik hooaeg. Või kuidas võtta? Kõik plaanid ju täidetud?! Seega uue hooaja eesmärgid sõnastan täpsemalt, et ei peaks pärast kahetsema, et saingi mis tahtsin ja mitte kopikatki rohkem.

Loodan, et ka teistel ratsutajatel, minu sportlastel ja muidu toredatel inimestel on uue hooaja sihid ja plaanid paigas. Sest ilma soovimata ei saa midagi eladeski. Viimane aeg on hakata plaane sõnastama. Hästi konkreetselt! :)

Jõudu!

Nii kehva suusajälge kui täna Harku metsas oli, pole ma vist kunagi näinud. Või vähemalt mitte viimased kümme-viisteist aastat, kui rajamasinad olemas on olnud. Kunagi kui klassikajälg kujunes kümnete suustajate poolt sissevajutatud rajana, võis taolisi kausjaid õnarusi metsa vahel suusarajaks pidada. Tänasel päeval (eriti arvestades mingit Suurt Rahvusvahelist Suusapäeva vms.) on selline koera saba taktis looklev ja hüplev jäljejäänus ametlikul terviserajal täiesti häbiväärne. Ma võin kihla vedada, et see ei muutunud selliseks 1 päeva jooksul, vaid on tuisku ja suusatajaid pidanud taluma juba 2 päeva. Ahh, et mida ma virisen taolise tasuta asja kallal ratsutamisteemalises blogis.

Minu tänane treeningplaan sai pea peale pööratud, sest rahulikust ühtlasest üldfüüsilisest mahutreeningust sai võitlus püstijäämise nimel. Samas on suusatreening osutunud üldiselt väga heaks vahelduseks jalgade treeningus ja ka lõdvestamises. Nimelt tõmbasin juba suvel ühel tõrkel oma reielihase naksuga valusaks (loe: rebestasin). Massöör ja geelid on küll olukorda parandanud, kuid teatud lihaste ühekülgne treening sadulas ei ole lubanud sellel lihasel täielikult paraneda. Suusatamise käigus saab too aga parajat vahelduvat pingutust-lõdvestust, mida ise pean lausa taastusraviks. Ja tänane seda polnud.

Loodan, et ka teistel ratsutajatel on selge arusaam, et lisaks ratsutamisele tuleb teha nii üldfüüsilist kui ka jõutreeningut. Olen kuulnud päris palju jutte 16-18 aastaste suust, kus räägitakse rikutud põlvedest või krooniliselt valutavast seljast. Need on tegelikult mitte liigse ratsutamise, vaid ühekülgse treeningu tulemused. Au sisse tuleb tõsta kõhulihase harjutused (80-100x  2-3 korda nädalas normaalne 14-15aastasele) ja jooksmine, ujumine, suusatamine ning rattasõit. Arvan, et just tänu nendele ei kurda ma krooniliste valude üle vaatamata pikaajalistele ratsatreeningutele ja paljudele kukkumistele. :)

liiga hea

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Tavaliselt kirjutan ikka siis, kui midagi ikka väga ütlemist vajab. No mingid dziibi- ja bemmivennad ajavad närvi oma venimisega, aga signaaligi annan autoroolis umbes 1 x päevas. Nendest ei viitsi küll kirjutada.
Hobused on nii, nagu nad on. Kui rohkem sõita siis paremad, kui unarusse jätta siis hullemad. Pole midagi kirjutada.
Tööl on töine. Kodus on kodune. Õues on talvine. Ahh, persse, ma olen nii rahulik ja pretensioonitu. Tahaks veidi pikemalt ja emotsionaalsemalt lahata asju, aga ei tule seda mõtterida kuskilt.
Elu on vist liiga hea??
Tegelikult nagu pole. Päris rasked ajad on. Kui tähele panete, siis kõigil on.

Ja siit tuleb minu katsetus ennustajana. Kuna valitsus pole aru saanud, milline see eesti rahvas tegelikult on, ja kuna see rahvas varsti enam olukorda ei talu, siis paljude väljaastumiste ja muu jama tõttu ei pea see valitsus enam selle aasta lõpuni vastu.
Seda ütlen välja selleks, et pärast ei peaks targutama:" I told you so!"