julm!

Kevadel kui ilmad soojemaks läksid, hakkas mul sadularuumis vängelt haisema. Uurisin põhjalikult ja leidsin pimedamatest sadulate alustest nurkadest hunnikute viisi kassisitta. Hiirekuningas, kellele meeldis hobusetekkidel magamas käia, ei suvatsenud häda tegemiseks ruumist lahkuda ja nüüd oli minu kord tema järelt kasida. Pesin ruumi põranda kaks korda kange pesuvahendiga ära, lisaks veel lõhnastasin mingi õhuvärskendajaga, et vastikust lehast vabaneda. Ei läinud mööda kaua aega kui avastasin, et vaatamata uuele värskele lõhnale ei ole kassiraisk suvatsenud oma harjumusi muuta ja situb ikka nurkadesse. Pesin jälle põrandat ja ostsin lisaks kassi- ja koerapeletuse spray'd, sest pidev pesemine hakkas ruumi niiskeks ja hallituselõhnaliseks muutma. Pritsisin nurki ja põrandat igapäevaselt paar nädalat. Kas soojenevad ilmad või peletusvahend mõjusid sedavõrd, et kass lõpetas sadularuumis läbustamise.

Jäi veel ainult mure, et kiisu oma pideva ronimise ja küünteteritamise vajadusega sadulate isteplatsid narmendama kippus kiskuma. Ega ta vanematele sadulatele midagi eriti teinudki, sest need juba kõvad ja libedad. Minu Stübbeni peal aga olid küüntega kraabitud pikad triibud. Hakkasin sadularuumis kõikide oma sadulate peal valtrappe või rätikuid hoidma, et edasist olukorra halvenemist vältida. Tundus, et meie kooselu kassiga laabus.

Saabus sügis ja üha sagedamini nägin isteplatside peal poriseid käpajälgi, mis mind lihtsalt vanduma pani. Ega see ju polegi midagi keerulist neid maha pühkida. Aga asjaolu, et keegi ilma minu loata minu asju käperdab-määrib, tegi hinge täis. Ja siis ühel päeval võtsin riiulilt alla oma hobuse sooja voodriga vihmateki, kus peal kass oli tavatsenud terve suve magada. Ja sealt kukkus kätte ja krae vahele HULGALISELT kassipabulaid. Lisaks oli teki voltide vahele valgunud suuremaid ja väiksemaid larakaid kassikakat, mis pärinesid päevadest, kus kassi kõht mitte just kinni ei olnud. Hmm, yammy, panna hästi hoitud hobusetekk pessu ainult selle pärast, et kass on seda vastutustundetult roojanud! Nii teki pesu kui ka kuivatamine on kindlasti paljudele tuttav rõõm. Odav ja mugav ajaviide! Kassist sadularuumis sai jällekord siiber ja hakkasin uuesti kasutama kassi-spreid, et teda oma harjumisi muutma sundida.

Tundub, et kass ei tahtnud vihjest aru saada ja edaspidi juhtus üha sagedamini, et mingit asja: valtrappi või kordet või midagi muud kätte võttes tundusid need niisked. Mõnikord lausa märjad. Läks aega kuni sain aru, et niiskuse põhjustaja ei ole läbitilkuv lagi või minu märjad käed, vaid kassikusi, mida oli hoolsalt pritsitud vastukaaluks minu poolt pritsitavale "ebameeldiva" lõhnaga spray'le. Jätkasin spray'ga, kuid kaalusin marki vahetada, sest tundus et kassi selle väidetav toime ei kottinud.

Ja eelmisel nädalal juhtus see, et kass oli demonstratiivselt sittunud kesket sadularuumi. Läks aega üks päev, kuni juhtusin kassi kohtama ja võtsin tal natist kinni. Viisin ta sitahunniku juurde ja lükkasin nina sisse. Kass kräunus ja väänles - tundus, et ebameeldiv oli talle nii otsene vihje. Lubasin talle, et kui veel situb, saab kere peale. Üleeile situs jälle. Eile kohtasin teda ja tegin oma lubaduse teoks. Kriipis mind ja üritas vabaks võidelda, kuid sai karistuse kätte. Ise mõtlesin, et ei viitsi ühe kassirojuga mingit sõda pidada. Kaalusin alternatiividena edasist ihunuhtlust või suuremat ehitustööd, mis oleks sadularuumi kassikindlaks (ka umbseks ja õhukindlaks) muutnud. Mõtlesin, et võib-olla oleks elu väheke lihtsam ilma selle kassita.

Täna hommikul kui tee pealt talli hoovi pöörama hakkasin, nägin sissesõidu ees laiaks sõidetud looma. Kuna selline olukord vajas niikuinii koristamist, siis võtsin labida ja läksin korjust teelt ära rookima. Sisikond mööda asfalti laiali, silmad peast välja pritsinud, liha ja nahk läbisegi ribadeks  vedeles meie triibuline kiisu tee peal. Seesama, kelle iseteadvus ja ülbus juba häirivaks olid muutunud. Elu on julm. 

or is it?

"Ma ei saa!"

Kui ratsutad, siis tegele iseendaga, sest hobune peegeldab ratsanikku: kui oled närviline, siis on ka hobune; kui oled tasakaalustamata, siis ka hobune jne, jne. Kui midagi on valesti hobusega või koostööga või tulemusega, siis tegelikult on ALATI süüdi ratsanik. Jah, hobune võib olla loll, kuid ratsanik peab teda õpetama loogiliselt ja arukalt. Hobune võib olla närviline, kuid ratsanik peab temasse valama kindlust ja rahu. Hobune võib olla nõrk, kuid hiljem, treenituna, suudab ta kanda ennast ja ratsanikku. Kui midagi ei klapi, siis ei ole kasu enesehaletsuslikust virinast: "Ma ei saa!". Samuti ei ole kasu enda või hobuse vigade üleslugemisest ja selle lõputu nimekirja all küüru vajumisest. Ammugi ei aita hobuse või varustuse või ilmaolude vm süüdistamine ebaõnnestumistes.

Inimene on mõtlev olend! Mõtlemine aitab. Esiteks aitab mõtlemine emotsioone kontrollida: mõte ja emotsioon on mõneti vastandid: kui üks ruulib, siis teine kängub.

Teiseks aitab mõtlemine lahendusteni jõuda. Võta need vead, mis sa tuvastasid ja pööra need ümber (tee vastupidi) või paranda ära (tee veidi teisiti). Aga nii nagu vead töötavad sinu vastu komplektina, siis ka lahendus tuleb leida terviklik. Selleks et teooria tõesti toimima saada, tuleb teinekord lahenduse pusletükke kaua oma käes veeretada ja katsetada. Mõnikord rikub pildi ära vaid üks puuduolev tükk :(

Kolmandaks aitab mõtlemine meenutada ja meeles pidada. Tuleta meelde, mis varem toimis, mida sa lugenud oled või mida treenerid rääkinud on. Mõtle milline nägid sa välja fotodel või videos. Pea meeles, mida ja mis järjekorras sa juba katsetasid. Pea meeles olukorrad, mis sind kasvõi natukene edasi aitasid.

"Ma ei saa" ei tohi öelda siis kui sa ei jaksa. Puhka ja tee edasi!

Ma ei saa! ei kõlba siis kui sa tegelikult ei oska. Mõtle ise või kuula teisi kõrvalt! Õpi kogu elu!

"Ma ei saa!" ei ole vastus siis, kui asi hetkel välja ei tule. Ürita! Katseta! Kannata!

"Ma ei saa!" võib olla tõsi, siis kui oled endaga hobuse selga kaasa võtnud mured ja mõtted, mis puutuvad kooli, sõpradesse, perekonda, õppimisse jm. Mida kuradit?! Oma muid muresid ära mine küll hobuse selga lahendama! Keskendu ratsutamisele, ela hetkes ja mõtle perspektiivis: "Ma tahan- ma saan!"

Häid ponisid lademes

Olen ikka hea enamuse oma ratsutamise ja õpetamise ajast viibinud Tallinnas. Ja nii sportlasena kui treenerina aina uuesti ja uuesti pidanud otsima paremat hobust, sest need ju nii haruldased. Sellest on minu jaoks saanud reegel: häid hobuseid lihtsalt pole piisavalt. Pidevalt on olukord, kus ainuke järelejäänud kabjaline ei ole just sportlaseks sündinud. Järjepideva, hoolika ja targa treeninguga on paljudest "künnihobustest" saanud hüppajad või koolisõitjad. Aga kõige saavutamiseks on sellisel juhul vaja teha roppumoodi tööd. Tean ka neid pilke, mis Tondi või Veska hobuseid saatnud on ja millest on selgelt välja lugeda: "Mis neil viga sõita ja võita - oleks minulgi selline hobune!" Uskuge mind, paljudel juhtudel on nende hobustega kivist vesi välja pigistatud.

Praegu olen enda jaoks täiesti uues ja uskumatus situatsioonis. Kohila tallis, kus ma töötan, on vähemalt 4 poni, kellega oleks pärast kuuajalist trenni 90 cm parkuuri sõita ülimalt lihtne. 2 nendest ponidest oleksid võimelised Eestis 100-105 cm tasemel ilma tegema. Ma tean seda - ma olen neid ponisid hüppamas näinud.  Aga mitte hiljuti. Ponid on nädalast nädalasse ainult karjamaal ja söövad ennast ümaramaks. Miks? Sest pole  ratsanikke, kes tahaksid nende võimekate ponidega sõita. Mõni ratsanik käib korra nädalas sõitmas, mõni arvab 13 aastaselt, et on piisavalt tark et ilma treenerita sõita, mõne jaoks on Kohila ületamatult kaugel. jne. Terve võrratu suvi möödus ilma, et keegi oleks suvatsenud normaalselt trenni teha. Loomulikult on nüüd sügisel jube lihtne vabandusi leida, et kool segab ja päevad lühikesed ja ...

Kui tahad ratsutada ja võita ja olla hea selles, mida teed, siis ei ole olemas ühtegi head vabandust (sest vanaisa matustel sa ju ei käi 3 korda nädalas), et mitte trenni teha. 

Uskumatu, aga ei ole poniratsanikke, kes tahaksid nende ponidega parkuure võita!? Maal on HÄID hobuseid /ponisid rohkem kui ratsanikke. Aga tänapäeval ei ole ju 35 km vahemaa ületamatu. Mida te ootate? Lennake peale!!

Armageddon - just another day

Olen võistlustest ikka veel zombi. Vaevu jõudsin end hommikul 2-le hobusele selga vinnata. Ühega vedas, oli normaalne. Teine otsutas põtra mängida, sellega pidin tund aega rassima.
Õhtupoole Kohilas trenni andes oli ka raske seista. Ja siis tehti pakkumine, millest ainult mõistlik ja alalhoidlik inimene suudab loobuda - minna esimest korda sadulasse hobusele nimega Armageddon :) No mis te arvate, kas ma jaksasin? Ja mis juhtus?
Normaalne sontsu oli. Just another day....

Unelaulude festival

Käisin eile ühel suurel ja võimsal kontserdil. Seda peeti Eesti vabaduse 20. aastapäeva tähistamiseks. Alguses esines toredaid tegijaid nagu Justament ja Kimmo Pohjonen. Kerli on ikka laval tõeline kullatükk ja tema esitatud "Eesti muld ja Eesti süda" oli kontserdi nael. Ja tegelikult ka on mul alati (!!) täiesti savi, kes klaverit mängib. Selleks ei pea olema edev pikajuukseline vanamees, kes ei unusta kunagi käia lava serval kummardamas ja edvistamas. See oli Kerli kes selle loo suureks ja väga südamlikuks laulis. 

Positiivsete üllatuste poolele tuleks kanda ka Jarek Kasar, kes tegelikult oskab päris hästi laulda. Ma pole enne vist kuulama juhtunud; ei pigem see artist varjab ennast tavaliselt mingi veiderdamise taha nagu superstaari-Taavi (kes by-the-way ka laulda oskab).

Poliitikud olid tõeliselt meeldivad seekord: au ja kiitus Edgarile ja Tom H.-le, kes ei läbustanud ilusti alanud kontserti oma lõputute sõnavõttudega, vaid ütlesid 5-6 lauset (mida ma niikui nii ei kuulanud) ja kadusid kiiresti. Selle suve saastasõnavõttude haavad veritsevad siiksi kaua hinges - olge te neetud kultuuri- ja hariduse ja  whatever minister, et laulupeo pekki keerasid ja "mine persse"-mees punklaulupeol, kes ainuisikuliselt pool üritusest ära sittus.

Selleks, et kontsert üheks tervikuks siduda ei piisa sellisel üritusel kahjuks ka Anu Välba ja Nero Urke teravmeelsusest ja -keelsusest. Mida aeg edasi läks seda hullem huina-muina lavalt kostus. Keegi Mari Kalkun (näe nüüd tean juba nimegi), Riho Sibul (no sorry vana mees- mitte essugi ei kostnud), norra joig ja eesti dagö (olete kuulanud mis hääli üks täiskasvnud mees laval teeb??) olid need keda püüan edaspidi vältida. Vend Johanson - sa jäid ikka väga nõrgaks, väike laps oskas sinust paremini mikrofoni laulda, sellisel üritusel peab eeslaulja ikka täiega panema, mitte nägusid tegema ja arvama et tuntud nimi kohe kõik kaasa tõmbab. Esinejad - mõelge edaspidi kui nõusoleku annate nii suurele rahvahulgale esinemiseks - teil peab IGAÜHELE midagi öelda olema, mitte te ei tule lavale ennast väljendama ja olema rahul kui 50% teid omaks võtab. Endast 100% = rahvast 100%.

No igatahes võib ürituse kokku võtta, et kui siiani on paljude suurte pidude nimekirjas Ärkamise aeg, Märkamise aeg, Öölaulupidu jpt, siis nüüd lisandus Magamajäämise aeg. 

Hmm, või üritabki keegi rahvast sihiteadlikult uinutada??
Sest muidu mine tea - gorjatšije estonskije parnij ....

lars @saaremaa

Nagu tuhanded inimesed Eestis, nii veetsin ka mina oma jaaniaja Saaremaal. Mulle ei tähenda see lõputut õllepidu ja kahepäevast pohmakat. Lähen tavaliselt oma tallu ehitama. Aga jaanikul üritan ikka ära käia. Saaremaa külad on peopäevad mõnusasti omavahel ära jaganud. Niimoodi, et paarikümne km raadiuses saab vähemalt 3 päeva järjest jaanituld nautida. Meie küla oma oli seekord esimene - 22.-el. Panin väheke puhtamad riided selga ja läksin kohale siis, kui ametlikust algusest ikka tund kindlasti möödas oli. Teate ju küll eesti pidu - kohe kuidagi ei saa alguses vedama.

Nagu ikka toimub lõkkepõletamise kõrval ka palju aktiivset ajaviidet nagu jõu-, osavus- ja sportmängud. Traditsioonilised on volleturniir, köievedu ja sangpommi rebimine. Mõnikord lisanduvad ka naisekandmine, võidujoomine, noolevisakmine või mõned toredad seltskonnamängud. Seekordsel jaanikul jagus suurtele inimestele kenasti spordiprogrammist, mis mõeldud võistkondadele. Kokku käis heitlus 5 küla vahel. Võrku oli juba tunde mängitud kui võitjaküla lõpuks selgus. Järgnenud köievedu jällegi tõi trumbid naaberkülale kätte. Tugevad ja tõsised saare mehed heitlesid ennastsalgavalt. Köiest ei lastud lahti ka siis kui kõik juba pikali olid ja lohisesid.

Sangpomm oli ikka pigem individuaalne ala. Kuigi üritus oli täies hoos, siis tänu eestimaisele tagasihoidlikkusele ei asunud siiski keegi "omadest" kohe klassi näitama. Üks keskmisest peolisest tunduvalt lõbusam soomlane oli see, kes esimesena sikutama läks. Koos puhkepausidega (tegelikult keelatud) õnnestus sel veiderdajal 24-kilost pommi tõsta 8 korda. No loomulikult oli kõigil Saare meestel nüüd võimalus näidat, et sellest üle ollakse. Enamus tõstjaid jäid 10 ja 20 vahele. Proovisin ka. Pärast kümmet läks päris raskeks. 18 tõstsin ära. Peopesa tulitas ja näpud oli villis. Oma tulemust tuli tegema ka pikka kasvu noormees, kes volleplatsil oli asjalik olnud. Spordi mees!! Tõstis 28. Päääris kõva. Siis astus ette üks kõhukam keskealine härra, kel kauboikaabu peas. Häähhh! Mis sa mees loodad?? Aga vaata-vaata, mees oli varemgi vist pommi sikutanud ja küllaltki heas stiilis tuli 35 korda. Kaalukauss oli kaldunud kogemuse kasuks. Mõned hilised huvilised veel ja tundus, et 35 jääb löömata. Aga nagu ma vanast ajast mäletasin, siis kõvemad mehed  tõstsid ikka 40-45 korda ?! Kus nad siis on? Korraga tõmbus rahvas kahte lehte laiali ja sõbralike õlalepatsutuste saatel astus ette jõuline noor mees lähemast alevist. Keegi hüüatas: "Aaaa, Aksel!!" Noo, juu siis oli Aksel nimi. Noormehe käsivarred olid jämedad ja kehagi turske. Võiks öelda, et selline eesti mehe ideaalkuju. Heleda peaga, tugeva kerega, rahulik ja sõbraliku olemisega. Nagu noor jumal. (Kes on "Thori" näinud, teab millest räägin). Mitte pikk, selline normaalne asjalik poiss. "Pagan, ma tahaks ise selline olla!!" käis peast läbi. Üks tugevamat sorti saarepiiga oli ta juba endale saanud, järeltulev põlvgi kaasas. Seega ei ole vägilasesugu Saarelt veel kadumas. Küsiti: "Palju plaanid tõsta?"  "No, 20 korda võiks teha!" Üksmeelne naerupahvak. Rahulikus tempos, veidi krobelise tehnika ja tohutu jõuga hakkas pomm üles-alla käima. 25..... 35 ....  40 .... 50 ..... 55 ... lõpp läheb raskeks. Rahvas loeb kaasa. aga 60 täis ei tule - 58!! Noojah, otsustatud on auhinnaks oleva puumedali saatus!! "Kas keegi soovib üle lüüa?!!"  Jälle naerupahvak.

Sangpomm lohistatakse juba pingi alla ära, kui vanad sõbrad enda seast naaberküla saekaatri omaniku ette lükkavad. Teda ma tunnen - see on Vaidu.  Kõhetu vanem mees,  kergelt kiilaneva pea ja suurel määral puuduvate hammastega. Lahe tüüp, kes ise endale saekaatri ehitas ja nüüd ümberkaudsetele laudu ja prusse saeb. Muhe mees - vaikne ja asjalik, teeb head nalja, väga hea kõikide mehhanismide ja masinate peal. Juba võrkpallimängu ajal olid tal jalad kohati kummaliselt pehmed ja risti all olnud. Nüüd siis sangpomm? Jah, pomm lohistatakse jälle välja. Mees võtab pommi kätte, aga sätib asendit kummaliselt kaua ja kõigutab kõhklevalt. Eks saab nalja näha, mõtlen. Pomm tõuseb siiski üles sirgele käele ja hüpliku ning lõdva tehnikaga hakkab suhteliselt kergelt üles-alla käima. Samas tundub, et mees üritab kätt igal võimalusel lõdvestada ja hoiab ka selja kummaliselt sirge. Nojah, mingi "vana kooli" värk kindlasti. Või kanged kondid :) Esimene info kohtunikult - 25. Kuidagi märkamatult kiiresti jõudis selleni, aga ka paljud teised vajusid pärast kahtekümmet kiiresti ära. Keegi eriti ei süvene enam sangpommi vahtimisse, sest võitja on ju teada - Aksel. Mõned lähevad õlut tooma, teised tantsupõrandale. Rahvast siiski jagub veel, vaatan ka tuttava esitust edasi. Korraga teatab kohtunik - 50! Midaaa?? Hakkan terasemalt jälgima: rütm ei ole veel eriti aeglustunud, selg ei vaju küüru, isegi teist kätt ei toeta põlvele (kõik teised tegid, kuigi pole ette nähtud), vaid hoiab sirgelt alla. 55!! Rahvas loeb kaasa: 56 ..... 57 ..... 58 ...... 59 ...... 60!!!! Hakkavad ovatsioonid ja rahvast valdab kergendus: vana mees ei murdunudki 24-kilose pommi all pooleks. Võitja on selgunud!! 

Aga Vaidu ei pane sangpommi käest, vaid jätkab. No hull mees - mis sa rassid, lõhud ennast ära! Täitsa muutumatu näoilmega ja ilma hingeldamata liigutab ta pommi, mida noored ja tugevad mehed üle 30 korra üldiselt tõsta ei jaksa. 70!  Hakkan mõttes Vaidule kaasa elama, emotsioon valdab mind nii, et ei oska enam kuidagi olla. 80!!! Hakkan plaksutama ja häälekalt kaasa elama. Olen esimene, aga äratan tuima rahvahulga elule. Tundub, et pomm hakkab Vaidu käes juba rohkem kaaluma, kuid tehnika ei lagune ja punnitamist pole näha. Loeme kooris kaasa:  88 .... 89.... 90!!    Mees ikka jätkab. 100 juba paistab. Täiesti uskumatu! Nüüd tõuseb sangpomm juba aeglasemalt. Igal tõstel oleks nagu kulla hind. 94 ..... 95 ..... 96 ..... 97 .... 98 ..... alla  vihisedes rebib aga pomm ennast kange Saare mehe näppude vahelt välja ja põntsatab maasse. Kergendust on näha võitja näol - hea et läbi sai. Kaikub võimas aplaus. "Seuke mees elab meite kestel!!" Kohtunik pigistab võitja pehmet ja jõuetut kätt, paneb medali kaela ja teeb nalja! Rahvas on päris pöördes. 

Ise hakkan tasapisi mõtlema, et mõni minut tagasi olin tahtnud olla selline nagu Aksel. Noorem, tugevam, nägusam, popim, miks mitte ka liidripositsioonil sangpommis. Ja nüüd seisab minu ees selline kangelane: kuivetunud, tasane-lausa häbelik, kiilanev ja luitunud riietes kohmetu naeratusega näol. MILLINE MEES!! Talle astub ligi naisterahvas, kes annab talle põsemusi. "MINU MEES," ütleb ta uhkusenoodiga hääles.

Sel hetkel saan aru: Inimene, ole rahul sellega, mis sa oled ja kes sul on, sest see oledki sina. Ära otsi kaugeid eeskujusid, vaid TEE OMA ASJA - JA TEE SEDA HÄSTI.

Tere tulemast Kohilasse!

Lars on nüüd Kohilas. Treener.

Tööpõld on lai. Vaja organiseerida grupitunnid nii algajatele kui sportlastele. Laiendada talli tuntust.  Harjutada rakendiga sõitmist. Korraldada võistlusi. Treenida hobuseid. Avastada metsaradasid. Jne, jne.

Tall on tore. See tähendab, et inimesed seal sees on toredad. Nad tähtsustavad üksteisemõistmist, ühes-eksisteerimist, protsesside harmooniat ja elu ilu.

Mina seevastu olen tavaliselt orienteeritud korrale, efektiivsusele, tulemusele, külmalt suhtlemisele ja must-valgetele lahendustele. Tunnen end selles uues kohas esialgu nagu tänavalaps, kes on sattunud elama viisakasse paljulapselisse peresse. Selg vastu seina enda eest võitlemine peab nüüd asenduma mõistliku teineteisega arvestamisega ja uue perekonna tavade ja veidrustega kohanemisega.

Pärast Jaanipäeva võiksite mulle külla tulla, 02.07. on meil võistlused.

Rüütliturniiiiiiiiiiiiiiiiir!!!

Tõelised harrastajad!

Olen viimase poole aasta jooksul kogemata kombel ääri-veeri kokku puutunud tõeliste harrastajate maailmaga. Need on inimesed, kes peavad hobust kodutalus, kinnises eratallis või kuskil karjamaal. Sellised hobuseomanikud ja ratsutamise harrastajad on need, tänu kellele on Eestis tööd hobusekasvatajatel ja ratsavarustuse kaupmeestel ning kes moodustavad Horse Show asjatundlikuma publikuosa. Selliseid inimesi on hoomamatult palju, sest võistlemas nad ei käi, hobuseid ei litsenseeri ja mõnikord isegi ei registreeri. Nad pühendavad palju aega ja kulutavad märkimisväärseid summasid oma armsatele neljajalgsetele.

Tõelises harrastajate maailmas pole treenereid ja võistlusi. On olemas jõulised, kiired ja distsiplineerimata hobused, pikad metsarajad ja avarad väljad. Harrastusratsanik püüab reeglina lähtuda hobuse huvidest, unustades ära, et turvaliseks ellujäämiseks on vaja hobune endale allutada ehk maksma panna enda huvi. Pahatihti tuleb ette kukkumisi ja muid õnnetusi, mille põhjustab vähene kontroll hobuse üle. Hea hobune on see, kes käekõrval neljal jalal kõnnib ja pähe ei koputa. Kas hobust distsiplineerida jõu, kavaluse või tehnikaga on antud juhul kõrvalise tähtsusega. Eesmärgi saavutamiseks peab olema süsteem (ka halb süsteem on parem kui süsteemitus). Seda saab omandada trennist või õpikust, aga selle täitmist peaks keegi kõrvalt aeg-ajalt kontrollima. Ärge valige enda abiliseks teist omasugust, kes on lihtsalt teist vähem kukkunud. Otsige treener treenerite nimekirjast või vähemalt ERL Rohelise Kaardi omanike hulgast. Arvestades et hobune ja teie tervis on võrdselt kallid ei ole ju palju maksta 3-4 treeningu eest aastas. See oleks ilus algus.

Et teada saada kas teie armas kabjaline kuuletub teile või ainult talub teid kaasreisijana tehke mõned lihtsad harjutused. Näiteks: volt traavis mööda ringjoont diameetriga 10 m, säilib rütm ja kaare diameeter, hobune ei kalluta. Sammus on normaalne, et täieliku peatumiseni ei lähe üle 5 sammu. Peatuse ajal peab olema võimalik ratse lõdvaks lasta ilma, et hobune ära jalutaks (kui ei, korrake peatust õnnestumiseni, siis tänage). Metsarajal galopist seisma 30 meetri jooksul ehk 9 galopisammu pikkusel teel (suurem kiirus väga ohtlik). 

Veel nõuandeid: Hobune ei tohi suust kiiruse kasvades kõvemaks või tuimemaks muutuda. Enne hüpet peab hobuse kiirus olema reguleeritav tavalisel määral. Ka ei tohi hobune pidurdamatult hakata hüppele tassima/peale tirima. Pärast hüpet peaks kindlasti säilima liikumise suund, ratsaniku võime juhtida ja enam-vähem ka tempo. Hüpe on JUHTIMISHARJUTUS ratsanikule.

Enamus neid soovitusi viitab harrastushobuse kõige tavalisemale puudusele, tohutule tungile üle ratsme joosta. Alustage õppimist ja õpetamist sammust ja peatustest. Kui need on kindlalt käes jätkake traavi ja voltidega. Kui hobune on galopis kergelt juhitav, on õige aeg hüppeid proovida.

Julget pealehakkamist ja kainet mõistust!

Harrastajate kõps Veskas

Veskimetsa võistlema minek oli nii paganama keeruline orgunnida, et mul oli võistlusnärv juba poolteist päeva enne võistlust sees. Muide, olengi tuvastanud, et mu närv on kõige rohkem seotud kohale jõudmisega. Kas ikka õigel ajal jõuad, kas auto peab vastu, kas hobune läheb ilusti peale, kas hobune ennast autos ei lõhu jne jne. Jaaa-jaaa, ma tean - hakka varem tulema, rendi kohapeal boks ja muu selline tarkus. Kõik väga tore, aga esiteks nõuab see kahte kõige piiratumat ressurssi: aega ja raha. Ja teiseks, kas ikka on hobuse huvides võimalikult pikk aeg võistluspaigas viibida?

Mis siis nii keerulist on selles transpordis? Nooh, 2 hobust eri tallidest, 2 treikut rentida, 2 vedavat massinat, ajakavad paika panna, võistluspaiga logistika välja mõelda jpm. Pealegi pole ma ammu enam nii palju organiseerima pidanud. No igatahes läks kõik täpselt nii nagu planeeritud või isegi veidi paremini. Seega, eeltööst oli kasu!

Võistlustele mõeldes oli ka veidi eelnevat närvikõdi. Vita polnud see nädal enam nii hea, ei saanud teda trennis nii pehmeks, ka oli tal hullult energiat üle jahedate ja tuuliste ilmadega. Neljapäeval tegin 2-tunnise rahuliku trenni, et hobune mõnusaks saada. Hmmhh, kujutage ette võistluse soojendust, kus mingi mees teeks 1,5 tundi sooja, et hobust korda saada. Teine võitlusratsu Greifer oli Vitast nii erinev kui ma ette kujutada oskan. Kolm trenni eelneva nädala jooksul õpetasid kindlasti nii mind kui teda, aga töö oli ikka päris pooleli veel. Hobune ei reageerinud minu märguannetele nii kiiresti kui oleksin soovinud. Trennide põhjal oleks 1 puhas rada olnud kõikide õnnestumiste tipp. Aga ma siiski nii väga lootsin seda!

Ma juba kuulen vaimusilmas, kuidas väikesed igavesti rahuldamata Faustikesed karjuvad: "Kui nii palju probleeme on, siis järelikut on liiga vara võistelda!" Jah, aga minu eesmärk ei olnudki pärast perfektseid õnnestumisi igaveses õndsuses laupäevast maailmalõppu nautida, vaid oma õppetööd jätkata. Nagu ma juba maininud olen, ei ole see mitte lihtne, sest paljud vead istuvad veel päris sügavalt reflekside tasemel lihastes.

Greiferiga 85 cm. Soojendus päris hea, hobune suht pehme, ootamatusi ei esinenud, opa võimles takistustel päris tublilt. Võistlusplatsile valmistuma minnes selgus, et hobune vahib kõiki platsi servasid ja eriti loomulikult metsa all lamavaid latte. Tunne ei olnud hea, sest hobune tassis mind "ohtlikest kohtadest" korralikult minema. Veel enne starti nuiasin endale steki ;) Nagu selgus siis täiesti asja eest, sest lattide kõrval asunud süsteem olekski muidu hüppamata jäänud. Valtrappi tabanud löögid aga ehmatasid Grifu sealt üle. Ainuke mahaajamine tuli ainukeselt takistuselt millele samm ideaalselt sobis. Ju lasin ratsme lõdvemaks?! Ja loomulikult oli mul väga raske selle hobusega hüpet ära oodata. Ta on niiiii aeglase hüppele tõusuga :)

95. Greifer. Parkuur nagu oli hea ja ei olnud ka. Ühtlast sõitu ei tulnud. Hobune reageeris, aga mitte nii kiiresti kui ootasin. Seega jäin kõikide asjadega hiljaks. See põhjustas mõne hüppe väga lähedalt ja ühe väga kaugelt :) täisistakus. Kokkuvõttes 2 maha. Päris rahul polnud. Aga hobusele hea kogemus (kolmas võistlus elus). Ja mulle super test, kas suudan oma vigu vältida ka teiste hobuste seljas kui enda oma. Noohh, ikka väga raske on, sest just taoliste hobuste seljas olen ma oma vead sisse õppinud. Ehk sellistel, keda mu rabelemine närvi ei aja - seega indikaator puudub. (Aitähh Paul Argusele! Kui tahan kujutleda kedagi rahulikult ja hea kontaktiga hobuse seljas istumas, siis mõtlen tema istakule!)

95. Vita. Soojendus närvilisevõitu. Otsest kangutamist ei olnud, aga head valmisoleku tunnet ka ei saabunud. Hüppasin vähem, sest tegelesin muu ettevalmistusega. Pärast Grifut tundus oma hobune vääääga tundlik (sorry, Liisu), aga see pole mingi üllatus kellelegi. Üritasin kõike õpitut rakendada, aga soojendus jäi siiski veidi ühekülgseks ja hobune närviliseks. Parkuuris oli hobune päris kuulekas, seega olin 2 faasi alguseks kindlust täis ja tegin seal 2 väga väikest pööret mis mõlemad kätte maksid. Samm ei klappind ja jäin ratsme peale liiga kauaks. Noh, aga üritada tahtsin. Kokkuvõttes siiski 10. koht.  Pärast sõitu jäin hobust soojendusplatsile tükiks ajaks lõdvestama, et lõpuks soovitud kontakt kätte saada. Õnnestus. Ohh, vähemalt pärast sõitugi normaalne!

105. Päeva eesmärgi, ühe puhta raja läbimiseks oli see viimane võimalus. Parkuur oli mõistlikult tehniline. Hobune soojendusel täpselt paras. Aga siiski tundus eesmärgi saavutamine keeruline. Enne mind nulle ei tulnud. Ja siis tabasin end mõttelt: "Milline vahva harrastajate taseme maadlemine, kus meeter-viis on raske rada". ;) See oli selline kainenemise hetk - loomulikult olen ma sellest rajast üle. Kurat, nii hea hobune kui minul hüppab selle ju igast asendist ära. Ja hüppaski. Ega ma talle asja lihtsaks ei teinud, päris palju alt hüppeid tuli. Aga hobune säilitas siiski kogu aeg nõtkuse ja tempo. Ma keskendusin sellele, et mitte hoogu minna. Rajameister tundus ka lausa kergendatult hüüdvat, kui mul esimene null tuli.  Jah, ainult üks null veel tuligi. 

Läksin Paul Argusega ümberhüppama. Pauli põhiparkuur oli väga aeglane olnud, seega heietasin väikseid lootuseid. Samas Paul on võitma harjunud - talle on see lihtne. Mulle seevastu on juba enda paigalhoidmine pingutav ülesanne :) Ümberhüpete eel oli mu opa juba päris lönts. Ja KÕIKI takistusi tõsteti ümberhüpeteks (kahe ratsaniku pärast seda tavaliselt ei tehta - aga ega rajameister kõike seda ju teadma ei pea :)). Mõned olid 115 cm. Mu hüpperekord on Vitaga 120 cm!! Ehk siis maksimumilähedane sooritus oli ootamas. Kuna hobune oli nii hästi käes siis ma ei kartnud midagi, ka rada tuli normaalselt välja, v.a. et unustasin viimase takistuse 6st ikka ära. Õnneks jäi ise mulle ette :p. Alles finišis kuulsin et üks tuli maha, ju siis väga kergelt. Olin päris rahul. Paul tegi oma töö korralikult, seega mulle II koht. Ojee! Tahaks öelda, et peaaegu nagu oleks sporti teinud?! Aga tegelikult - tore õppetund edaspidiseks :)

Aitäh kõikidele toetajatele!! Tänx Liisu, tänx Kristiin! Ja kõik vahvad veskakad - nii tore oli teid näha mu sportlased: Katerina, Kaisa, Monika, Anna ja Lottaa!! Pidage vastu!!

Peaaegu normaalne

Võistlus kulges Juurimaal alguses väga aeglaselt: tundus et ajakava lükkub esialgsest 2 tundi edasi. No siiski hakkas minu sõit veidi enne 3 (olime alates 11st kohal olnud). Pidi algama 2.

See oli 80 cm (haa-haa jube kõrge muidugi 8 aastase hobusega). Aga see oli esimene start sel aastal ja võõra platsiga tuvumiseks ning enda uue lähenemise harjutamiseks oli ju hea kõrgus küll. Tegelikult pole mul enamasti Vitaga vahet kas hüpata 50 cm või 110. Kui hobune ja mina koos tõmblema hakkame ei tule kummastki midagi välja.

Soojendusel suutsin enamasti kangutamist vältida, kuid ettekujutus sellest, kas selline habras tasakaal ka parkuuri ajal kehtima jääb, puudus absoluutselt. Parkuur koosnes 5st mõõdetud vahest ja 3st suht järsust pöördest. Kes teeb 80 cm-s KÕIK mõõdetud vahed?? Arvake palju ma trennis mõõdetud vahesid olen hüpanud? (NB! Mul on kodus 2 takistust platsil.) Appi!

Aga suutsin parkuuris oma istakut kontrollida ja seega püsis hobune päris rahulik ja pehme. Tagasipöörete suurus oli ainuke asi, millega sain vältida ülisuure aja saamist. Kenad väikesed pöörded tulid ka :) Ka pärast parkuuri lõppu suutsin hobust juba esimese 20 sekundi vältel ära lõdvestada. (NB! 4 nädalat tagasi kulus mul selleks ca 30 min.) Olin super-rahul. Videost vaadates tundus, et pööretel võiks rohkem edasi sõita ja välimist ratset hoida. Lootsin sõidu kvaliteeti järgmises parkuuris veidi parandada. Aaa, sõidu lõppedes olin 5.ndal auhinnalisel kohal. Kena üllatus.

Teise parkuuri (105 cm) soojendus kippus kuidagi närvilisemaks minema. Kuigi hüppasin vähe ja püüdsin palju painutusi ja lõdvestusi teha, ei olnud tunne enam nii hea. Endal olid jalad ka veidi pehmed. Parkuur oli päris tore: ainult 4 mõõdetud vahet. Ja pöördeid oli rohkem - 4.

Esimesed 5 takistust suutsin võtta enam-vähem õiges tempos, kuuendale lükkasin laiemaks. Ja pärast seda läkski selliseks minu tavaliseks sõiduks: tugeva sääre ja ratsmega lõpuni, vahet pole kas kaugelt või alla. Seekord läks kaugelt 2 korda. Viimasele pöörates nägin et samm jääb kaugeks aga mõtlesin, et panen hooga kaugelt. (kuna olin ise juba f______g hoos). No hobune oli targem kui mina ja ei hüpanud "hullu". Tõrge takistuse nurka! Aaarghhh, pidin ju mõistlikult sõitma!! Ja nüüd situsin viimase pöördega sõidu ära. 

Vähemalt jäi kogu mu mõttetu lahmimine videole ja saan seda nii kaua vaadata kuni peakolusse jääb, et ratsanikul peab mõistus peas olema. Kui oleks puhas sõit tulnud poleks ju millestki õppida!!
PS! Tänud Reilikale ja Annikale, kes olid kaasas ja hoolitsesid hobuse eest.

Normaalne

Kui kõik planeeritult läheb, siis on mul ja Vital homme hooaja avalöök võistlustel. Juurimaal. Talv üleelatud ja natuke trenni ka juba tehtud, ongi paras aeg katsetada kas hobune värvilisi takistusi ka hüppab. Hüppamisega trennis on täitsa tore seis - mul on platsil täpselt 2 takistust, needki suhteliselt luitunud. Kui tulla kordamööda paremast ja vasakust jalast ning ühelt poolt ja teiselt poolt siis saab ju teha 8 takistusega parkuuri ilma, et peaks "sama" takistust 2x hüppama :)

Tänu Reilikale olen videote pealt saanud vaadata, millega ma trennis hobuse seljas tegelen. Päris õpetlik. Nähtu põhjal alustasin oma vigade parandamist. Mõnesid neist vigadest olen teinud tõenäoliselt 20 aastat. Väga vaevaline on ennast ümberõpetada. Aga istakuga nähtud vaev on kuhjaga ära tasunud. Vita on "pehme" ja "rahulik" nagu ta pole minu käes kunagi olnud. Ehk siis kõrvaltvaatajale võib tunduda meie koostöö kui agressiivsete hullude mässamine, tegelikult kuulab, painutab ja lõdvestab hobune vaimustavalt hästi. Need on 3 viimase nädala edusammud. Ohh, ma ootan põnevusega, millal Vita "normaalseks" saab.

Minu suur varvas

Mul juhtus 3 nädalat tagasi selline asi, et hobune ehmatas ühe vehkleva inimese peale, hüppas kõrvale ja astus mulle varba peale. Jah, mitte jala vaid varba. Kuna ma ei saanud oma vigase ja kohutavalt valutava varbaga kohe midagi ette võtta, siis pidin leppima lootusega, et minu saabas ei voola verd täis niikaua kui ma ringi kõnnin. 2 tunni pärast sain oma varvast näha ja külma peale panna. Järgmisel hommikul varvas ei paindunud ja oli tulivalus puutuda. Saapad ja kingad polnud eriti sõbrad :) 3 päeva pärast sain jälle enam-vähem normaalselt käia. Nädal hiljem tuli küüs pealt maha. 3 nädalaga jõudis juba kolmandik küünt peale tagasi kasvada. Vastikult palju valu oli seotud selle lolli juhtumiga, kus mu varvas 2 sek vältel vales kohas oli.

3 päeva tagasi kui üritasin ühele saduldamata hobusele esimest korda selga hakata minema, tegi üks inimene selle hobuse selja taga üksiku krõpsu ja hobune lõi jalad ehmatusest laiali. Kuna see oli mulle täiesti ootamatu, siis juhtus nii, et võpatuse käigus maandus tema jalg otse minu varbal. Sellel samal. Vot nüüd oli alles valus. Seekord sain varba külma 20 sekundi pärast. 20 minutiga külmas polnud valu veel taandunud. Iga poole tunni tagant leotasin õnnetut varvast sel õhtul kokku paar tundi. Järgmisel hommikul oli varvas sinine ja kohutavalt paistes. Nüüd olen 2 päeva selle varba pooliku küüne alla õmblusnõela torganud, et lasta tühjemaks küüne all paisuvat verevalumit. Aga kõndida saan juba eilsest täitsa normaalselt! Mis ei tapa teeb tugevaks?! Ootan juba huviga, kuidas suudan kolmandat korda õnnetut varvast traumeerida.

Still doing it

Nüüd siis selle osa juurde, kus "sitt juba ventilaatorit tabanud oli" ehk mina ebaseaduslikult vallandatud. 

30.sept "vormistati" mind ära. Saatsin Tarmole asjaliku kirja selle kohta, kus mainisin paljusid Töölepinguseaduse punkte, mida sellise asjade vormistamisega rikutud oli, kuid loomulikult ei saanud see vastust.

Mõne aja pärast pöördusin firma Ratsasport nõukogu poole, et saada teada, kas nemad aktsepteerivad firma juhataja sellist käitumist. Niisiis saatsin 26.10. 2010 emaili järgnevatele kodanikele: Peeter Tohver, Oliver Kruuda, Heiti Hääl, Peter Lind, Rain Tamm, Peeter Raid ja  Siim Nõmmoja:

Pöördumine OÜ Ratsasport nõukogu liikmete poole‏

Olen Lars Uus, Veskimetsa Ratsakeskuse treener. Minu tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult väidetavate vastuolude tõttu OÜ Ratsasport kollektiiviga. Vallandamise põhjused on otsitud. Ootan enda tööle ennistamist ja juhataja tööle hinnangu andmist.

Tundes muret OÜ Ratsasport senise ja edasise käekäigu pärast, palun hinnata firma juhataja Tarmo Kutsari tegevust/tegevusetust majanduslikust-finantsilisest aspektist: kulude kokkuhoiu nime all firma tulude sihilik vähendamine, põhitegevusele kahjulike otsuste vastuvõtmine  ja otsesed seaduserikkumised. Majanduslikku kahjut kirjeldavad punktid on osaliselt seotud minu vallandamisega, samas on ka üldisi puudujääke.

Juba tekitatud kahju:

1)      Minu töötasu osaks olnud erisoodustuselt 2 aasta jooksul tulu- ja sots.maksu tasumata jätmine. Arvatav tekitatud maksuvõlg koos intressidega ca 82 000.- krooni.

2)      Töövõtulepingu alusel treeneri mitte tööle lubamine ja seeläbi firmale kahju tekitamine. 2 (iganädalast) eratundi 01.10.2010, mille ärajäämine põhjustas firmale saamata tulu 1000.- krooni. Oktoobrikuus saamata tulu ca 5.000.-.

3)      Ulatuslik ja põhjendamata nn. soomlaste maja tasuta kasutada andmine. Hinnanguline aastane kahju ca 20.000.-.

4)      Halva sööda ja teenuse kvaliteedi tõttu on täitmata 10-20 hobuse boksikohta. Aastane saamata tulu vähemalt 400.000.-

Edaspidi tekkiv (oletatav) kahju:

5)      Treeneri vallandamisest põhjustatav saamata tulu lahkuvatelt klientidelt (täiskasvanud) vähemalt 140.000.- aastas.

6)      Juba lahkunud ja edaspidi lahkuvate õpilaste pealt saamata jääv tulu -5 kuni -10%  senisest.

7)      Tallinna sporditegevuse toetatamise korra rikkumine. Saadud toetuse tagasinõudmise võimalus.

8)      Tallinna Linnavalitsuse korraldusega ja lepinguga OÜ-le Ratsasport pandud kohustuste täitmata jätmine rentnikuna. Rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja tekitatud kahju sissenõudmise võimalus.  

9)      Tubakaseaduse, Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paljude sätete rikkumine. Trahvid 500 kuni 40 000 krooni.

Minu kirja eesmärk ei ole endale soodsamate lahkumistingimuste väljakauplemine. Tööle ennistamise küsimusega tegeleb Töövaidluskomisjon. Toodud punktid on tõenäoliselt küllaltki väike osa juhataja Tarmo Kutsari tegevuse tagajärgedel tekkinud kahjudest. Soovin, et Veskimetsa Ratsakeskuse edasine juhtimine oleks seaduslik ja firma eesmärkidest lähtuv. Kui OÜ Ratsasport nõukogu ei astu otsustavaid samme firma ja klientide huvide eiramise lõpetamiseks ja hindab olukorra vastuvõetavaks, alustan laialdast avalikku võitlust selle olukorra lõpetamiseks.

Nii, ja nüüd olengi ma sellesamuse viimase lause pärast olukorras, kus minu tegevuse tulemustest huvitub väga mõjuvõimas seltskond. Sest Veskimetsa rendileping võib olla lihtsalt selleks, et saaks ühe päris hea asukohaga päris tühja maatüki oma huvide ja soovide järgi ära kasutada.  Tasuta muide (aa ei, sorry, 1 EUR aastas)- ainuke kohustus on, et ratsutamise võimalus säilib. Aga kuna boksid seisavad tühjalt ja 3-as tall on üldse autofirma päralt ja tundides ei käi väga palju rahvast (ca 10 korda vähem kui rendileping ette näeb), siis ei pea ka see tüütu ratsutamisvõimalus väga avar olema. Kui praegu on OÜ Ratsaspordil mingi 12 oma hobust (tegelikult vahet pole mitu), siis hiljem vast piisab viiest? Ja kui see maja (mida üldse ei remondita) juba nii amortiseerunud on, et ta maha tuleb lõhkuda, siis loomulikult oleks mõistlik pärast selle asemel "kompaktsem ja sobilikum" ehitada, mis jätaks "sporti toetavale kinnisvaraarendusele" rohkem ruumi.

Aga mõni sitt asi juhtus vahepeal veel. Detailplaneering ei läinud nii sujuvalt kui sooviti. Ja siis tuli see kuradi masu. Ja siis on mõnel "kompanjonil" ajutised rahalised raskused. Ja see kuradi rendileping saab ka just 2011 mais otsa.  Ja linnavalitsus võib-olla ei pikendagi rendilepingut kui nad avastavad, et asjad pole nii nagu lepingus ette nähtud. Ja siis mingi pisike sääsk piriseb ja lubab kõik suure kella külge panna. 

"Nooohh, mehed, sääsk jääb sellise pasalasu alla, et ta ei näinud seda unenäoski ette." 

Niiet, inimesed, võtke minu suhtes algatatavat/käivat/kavatsetavat "mainekampaaniat" kui ühte osa suuremastaabilisest ärist. "Äris ja armastuses on kõik lubatud!" Või oli see sõjas ja armastuses?? Paljud on juba kahjuks konksu alla neelanud, ammu.  Lühidalt, täiesti alusetud süüdistused täiesti suvalisel teemal võivad viia olukorrani, kus "katusorganisatsioon" "on sunnitud" otsutama selliselt, et Lars Uus ei ole eetilistelt seisukohtadelt või pedagoogilistelt  võtetelt sobiv olema ratsutamistreener. See on selline leebe stsenaarium, muide!

That's what I'm doing. Still

September 2010. Mina tegin oma tööd nii hästi kui võimalik. Tegelikult võiks mind  kogu aasta vältel kasvõi 24h filmida, mul polnud ega pole midagi karta. Tarmo toimetas omaette edasi. Eks ta kogus "komprat". Töösuhtes peetakse normaalseks, et vigade avastamisel töötaja töös antakse nendest töötajale teada ning antakse aeg vigade parandamiseks. Selle asemel vihjas Tarmo aina jõulisemalt, et kui ma ise lahkumisavaldust ei kirjuta, siis "sinu kõrvaldamise põhjuse leian ma alati" (Jah ma võin siia helifaili ka üles panna kui te muidu ei usu :). Ning aeg-ajalt vehkis minu nina all kaustaga, kus väidetavalt kõik minu peale tehtud kaebused sees. Jällegi, mida kuradit ma saaksin teisiti teha kui mulle ei öelda, mida ma valesti olen teinud ja kes mu peale kaebas.

No ja siis saabuski see päev (29.09.), kus Tarmo arvas, et olen juba piisavalt hirmul ja pehme, et allkiri ära kirjutada. Nõmedal kombel polnud tal otsustaval hetkel kui ta mind enda juurde oli kutsunud väljatrükitud või üldse ettevalmistatud töölepingu lõpetamise lisa kuhu allkirja anda. Ja minul oli treeningtunni alguseni ca 2 min. Seega lahkusin ja lubasin, et saadan endapoolsed tingimused, millest võiks lähtuda töölepingu lõpetamisel pooltevahelisel kokkuleppel (mida Tarmo enda sõnade kohaselt tahtis). 

Niisiis saatsin mina sellise meili:

Tere Tarmo
Kuna siiani läks kogu jõupingutus uue lepingu tingimustes kokkuleppimiseks, siis jäi tähelepanuta kokkuleppe saavutamine töölepingu lõpetamise tingimuste osas. Enne töölepingu lõpetamist:
1) Soovin, et puhkuseajaarvestus vastaks tegelikkusele ja oleks võimalik koostada õige lõpparve. Loodan, et raamatupidaja(d) suudavad selle välja selgitada.
2) Soovin, et selgitaksid minu tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist saadud erisoodustuselt (boksi kasutamise hüvelt) ja et vajadusel tasuks OÜ Ratsasport maksmata maksud.
3) Soovin saada sotsiaalsete ja finantsiliste garantiide edasise puudumise kompensatsiooniks töölepingu lõpetamisel 6 kuu palga.

Soovin saada kirjalikku vastust, et vältida üksteisest möödarääkimist või valesti arusaamist.
Lars Uus

No, loomulikult on igaühel õigus arvata, et 6 kuu palk on palju küsitud. C'mon, see oli minu ettepanek ja selle ja ka teiste tingimuste üle oleks võinud vaielda (kuigi 2 esimest punkti lähtuvad seadustest).

Nagu juba tavaks saanud, ei vastnud Tarmo ka sellele e-mailile. 

Vaikides viskas ta õhtuses tunnis minu kätte paberi, millel seisis:

Töölepingu lõpetamine
Tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel 30.sept.2010
OÜ Ratsasport täidab oma töölepingu järgsed kohustused (töötasu, puhkusearvestus ja vastav tasu) Lars Uus ees hiljemalt 10.10.2010
Lars Uus täidab oma töölepingu järgsed kohustused OÜ Ratsasport ees hiljemalt 01.10.2010
Tallinnas, 29.septembril 2010
Allkirjad:

Kes töölepingu lõpetamisest midagigi teab, teab ka seda, et lõpparve tasutakse enne lepingu lõpetamist. Mitte nii, et firmal pole halli aimugi, mis maksma peaks ja lubab seda kunagi tulevikus teha.

Lisaks sellele ootan siiani selgitusi või aruannet maksude (tulumaks, sots. maks, pensionikindlustus) tasumise kohta mitterahaliselt hüvelt, mis oli minu töölepingu osaks. (ma ei maksnud hobuseboksi eest hinnakirjajärgset hinda).

Samuti lootis Tarmo, et ma sellele üllitisele seal samas puki peal istudes alla kirjutaks. Ta nimelt ulatas pastaka, endiselt vaikides. :)) vaikiv kokkulepe :) Ütlesin, et ootan vastust oma meilile.

Näha oli väikseid tõmblusi tema kätes ja silmades. Kangel ja ebakindlal sammul kadus ta maneezist.

Lootsin, et ta lugemisoskus taastub ja firmas seadustest hoolitakse. Et saan vastuse. Läks teisiti.

That's what I'm doing

Eks ma olen siin blogis liiga palju roosasid muinasjutte rääkinud juba, samal ajal ajab keegi kuskil kõige ehtsamat lehkavat "pullipaska" suust välja. Eesmärk on see, et oleks vaja panna mind vähem rääkima ja tegema. Põhjus on see, mida ma lubasin. Lubasin Veskas toimuva illegaalse/ignorantse, niiditõmbajate omakasupüüdliku ja hobuste ning ratsanike huve mittearvestava tegevuse vastu võidelda.

Ma olen maailma ikka enda loogika järgi parandada üritanud. Sellepärast hakkasin ka treeneriks. Et parandada ära vead, mis minu treenerid tegid. Ja siis kui asi juba haisema kippus minema, andsin Veskimetsas teada, mis seal parandamist vääriks. (NB! Kui Tarmo Veskas ilma järelvalveta toimetaks siis oleks jalutuskoridoris praegu betoonpõrand, sest maneezi barjäär oleks parandatud pealenaelutatud kummimattidega. Geniaalne, kas pole.)

Nimelt saatsin Tarmole e-maili:

	Saadetud:	30. august 2010. a.
	Adressaat:	tarmo@veskimetsa.ee

Omades kehtivat töölepingut OÜ Ratsaspordiga ja ametijuhendit soovin nendest lähtuvalt teha ettepanekuid firma töökorralduse muutmiseks ja võimalike probleemide lahendamiseks.

Treenerite töö hindamine. Kuna soovin saada hinnangut oma tööle ja mõõta oma kasu firmale oleks vaja treeneritöö mõõdetavate näitajate kogumist. Süsteemi loomine 1 kuu jooksul. Näiteks võiks treenerite töö hindamine koosneda kolmest osast: rahaline= õpilaste keskmine arv tunnis; töö maht= tundide arv+ uute õpilaste arv; töö tulemuslikkus= õpilaste esinemine võistlustel+ rahulolu (mida peaks kuidagi mõõtma?) Kui treeneri töö kvaliteet on mingilgi määral oluline siis saaks sellest tulemusest edaspidi arenguvestluste (mis praegu täielikult puuduvad) teema. Vestlused võiks toimuda näitkes 2 x aastas.

Klientide rahulolu mõõtmine kuna on tegemist teenindusasutusega. Esimesed sammud 1 nädala jooksul. Näiteks riputada kodulehele küsitlus, milline asjaolu vajaks parandamist Veskimetsas (valgutus, kord, hobused, garderoobid, hinnad, treenerid või miski muu).

Firma elujõulisuse suurendamiseks oleks vaja treenereid motiveeriva palgasüsteemi loomine. Võiks rakenduda pärast treenerite hindamissüsteemi loomist, 2-3 kuu jooksul. Aluseks võiks võtta treeneri poolt antavate tundide arvu ja selle peale ära jagama hobuste ülalpidamiseks minevad kulud + tööjõukulu+ teatud % admin. kuludest. Igal treeneril oleks seega tabelis rida kulude suurusega ja sinna lisanduks read teenitud tuludega tundidest, võistlustest jms. Tekiks selge arusaam, kas treener on plussis või miinuses. Selle põhjal on väga lihtne ka palga lisatasu suurust määrata.

Töökeskkonna parandamiseks ja selgemaks arusaamiseks firma käekäigust oleks igakuiselt vaja tagasisidet. Arengud, plaanid, hobuste liikumised, klientide rahulolu uuringud, võimalused tulude suurendamiseks - see on oluline info, mida jagada. Olles sarnased olukorras olnud juba pikemat aega on  arusaadav, et firma käekäik ei parane kulusid lõputult kokku tömmates. Kui kulud jõuavad nulli siis on firma oma tegevuse lõpetanud. Meie ülesanne tulude suurendamine, et jõuda kasumisse.

Selge plaan hobukoosesisu optimeerimiseks. Veskimetsas on palju hobuseid, kuid nad ei ole universaalselt kasutatavad. See tähendab liiga palju hobuseid on hetkel liiga noored (4 a), paljud hobused ei tee tervisliku seisundi tõttu hüppetrenni (ca 10 tk), paljud hobused sobivad ainult edasijõudnutele (6-7 tk), paljude hobuste tervislik seisund ei võimalda neid kasutada pidevalt. Seega peaks peaaegu kõik piiratud funktsionaalsusega hobused kuuluma esmajärjekorras välja vahetamisele.

Tegelikult on problemaatilisi valdkondi veel, kuid alustada tuleks nendest kui kõige kriitilisematest firma käekäigu mõjutajatest.

Parimate soovidega
Lars Uus

 

Sellele meilile Tarmo vastust ei kirjutanud. Umbes nädal hiljem ütles ta mokaotsast: "See polnud see, mida ma ootasin." Vihje: ta ootas nimelt minu töölt lahkumise avaldust, et sõlmida töövõtuleping. Seda selleks, et oleks suvalisel ajahetkel lihtsam minust lahti saada ehk siis panna mind rohkem kintsu kaapima et tööd säilitada. Sest töövõtulepingu puhul ei ole lepingu lõpetamise etteteatamise aega, puhkuse tasusid, kohustuslikku 2 puhkepäeva nädalas (mis talle ikka räigelt närvidele käis kui seda talle meelde tuletasin), haigusepäevi, õigust koolitusele, vanemapuhkust, kohustust tööd anda jne jne. 

See oli siis augusti lõpus. Pärast sellist jultunud sekkumist firma juhtimisse (tema enda väljend) oli vaja minust kindlasti lahti saada. Mina omalt poolt tegin oma tööd paremini kui kunagi varem (rohkem tunde, rohkem õpilasi, rohkem tulu, rohkem asendamisi) aga sellest ei lasknud ennast mõned küll häirida :)

All that is required for evil to prevail is for good men to do nothing.

I feel good.
I knew that I would.

I have good friends,
they make me almighty.

Thank you, my friends.
Now I do my things.

nr. 3

Nr. 3 nimi on Grafiit. Ta on 6 aastane, isa Grandeur Jun, ema Fevronija. Ruun.

Nr. 3 tundus täpselt sama hull kui üle vahekäigu teiselpool elav nr.2. Boksiuksele lähenedes tõmbus hobune sõõrmeid paisutades boksi tahanurka. Silmad punnis peas seisis ja kõõritas ta hirmunult kõike liikuvat. Mõnikord kui ta põgeneda ei jõudnud hirmutas ta oma ootamatu pruuskamisega nõrgemanärvilisi inimesi, kes hakkasid teda ohtlikuks pidama. Samas ei olnud tema silmis kunagi sellist hullusehelki nagu vanemal vennakesel.

Temagi ei olnud inimesega eriti tihedalt kokku puutunud. Päitsed olid tal küll peas, kuid selle järgi otsustades, et päitstealune nahk oli juba kiilas ja lõuaalune sisse sooninud, võis arvata, et päitsed olid puutumatult peas olnud aasta või rohkem. Temaga boksis suhtlemine oli meeldiv ja tema usaldus kasvas kiiresti. Aga ainult liikumatu inimese puhul. Ta tõesti kartis kõike liikuvat. Ma pakun selle seletuseks asjaolu, et tema positsioon karjas oli väga madal vaatamata tema turjakõrgusele, mis oli talli suurim. Seega eeldas ta igast liigutusest järjekordset rünnakut.

Olles karjas pidevalt jooksus teiste eest ära, oli ta omandanud märkimisväärse vastupidavuse treenimata hobuse kohta. Tema lahtiselt koplis jooksutamine oli paras maraton, sest niikaua kui tal särtsu jätkus ei tasunud unistadagi, et ta endale lähedale laseb. Samas omandas temagi "kordeta" kordetamise päris hästi. Aga jah, ka pärast pooletunnist jooksmist suutis ta ehmatuse korral produtseerida järsu ja jõulise kiirenduse. Mida tähendab see esimest korda sadulasse minekul? Seda, et sul pole mitte mingit garantiid selga jäämise osas ükskõik kui väikse krõpsu korral.

Paari nädalaga jooksis nr. 3 siiski ka kordel. Esimest korda sadulaga koplisse minnes  lootsin teda mitte väga šokeerida ja jätsin sadulavöö ainult kergelt kinni. Boksis ja tallis jalutas ta veidi pinges ja midagi erilist ei paistnud juhtuvat. Koplisse jõudes ajasin teda korderingile. Kas edasiliikumise pingutus või mõni sadulast kostnud krõbin põhjustas kõige ehtsama rodeohobuse käitumise: selg küüru, pukki, tagant, edasi-pukki, tagant, külgedele(!) jne. Lausa ime, et ta ennast seejuures püsti suutis hoida! Loomulikult olin korde käest lahti lasknud et ta mind pikali ei tõmbaks. Kuna tema selg hüplemisel erakordselt küürus oli, siis lõppes lõdva sadulavöö lugu sellega, et sadul oli hobusel kaelal ja kael omakorda all, hobuse nina vastu maad. ÄÄÄÄÄHH, nii tore on selles seisus hobust aitama minna: hobune paanikas ja abitu, liigutada ei saa, ja sina lähened ja hobune peaks SIND usaldama!?

 Usaldas. HUUH! Ühe käega hobust hoides, teise käega sadulavööd avades ja häälega rahustades sain sadula seljast! Jalutasin ja rahustasin hobust mingi 20 min. Kõik oli jälle tore, aga minu loogika ütles, et esimene kogemus sadulaga ei tohiks tema jaoks nii negatiivne olla. Seega tutvustasin talle uuesti käe peal olevat sadulat. Tema nuusutas, lasi selgagi panna. Panin sadulavöö uuesti kinni, et teda rahulikult jalutada. Seekord tõmbasin igaks juhuks vöö pingule. Tegin 2 sammu. Otsekohe kui hobune sadula pigistust tundis, tõmbas täiega kopsud õhku täis, selja küüru ja üritas kõigest jõust sadulat seljast paisata. Ja mis juhtus??!! Mõlemad sadulatripid rebenesid pooleks ja sadul sendas kõrge kaarega porisse. No ei ole! Teist korda sadul seljast!

Nüüd oli juba põhimõtte küsimus, et saada kasvõi mõned sammud sadulaga tehtud. Mis lootus minul sadulasse jäämisel oleks kui isegi sadul ise seljas ei püsi?? Sitane ja katkine sadul tuli nüüd valelt poolt kinni tõmmata. Enne seda olin loomulikult hobust rahustanud ja sadulat puhtamaks rapsinud. Hobune kogu aeg korde otsas. Oi, küll oli siiber sellest jamast.

No kolmas katse kuidagi õnnestus - hobune sai ka juba aru, et sadulast ta ei pääse. Aga samas sain mina aru, et nr.3 saduldamine ei ole mitte grammigi lihtsam kui esimesed. Seega kulutasin veel paar nädalat sadulaga kordel ja boksis sadulas kõhutades. Tundus, et päris selga ma talle 2010 ei saagi. Hakkas ju november juba lõppema ja maa külmuma - jällegi väga halvad eeldused esimesele sadulasseminekule. Reilikat, kes mind aidata oleks võinud, ka väga tihti näha ei olnud.

No, igatahes on nr.3 praegu minu lemmik. Piisavalt suur, küllaltki rahulik, väga heade käikudega. Ja ainult 6-aastane :) Näete mind temaga kindlasti võistlustel!

Kõik trenni tegema!

See talv pakub talvesõpradele küll täisnaudingu. Mulle ka meeldib lumi ja suusatamine ja valge maastik.  Aga samas pole ma kunagi nii palju haige olnud kui sel talvel. Alates poolest jaanuarist kuni veebruari lõpuni  paaripäevase pausiga järjest kolm korda haige. Nüüd hiljuti kaotasin üldse hääle neljaks päevaks. 2 päeva ainult sosistasin. APPIII !! Nii tahaks juba paksud talveriided nurka visata ja ilma kinnasteta ratsutamas käia. Selle tervisejamade loeteluga püüan ka vabandada, et blogi nii tühi on olnud. Lihtsalt pole jõudu ja jaksu, pea ka tühi, motivatsioon nullis.

Aga nüüd on suveaeg! Ja kalendrikevad! Ja lund juba vähem kui põlvini :) Nüüd on õhtuti kauem valge ja ei ole kellelgi enam pädevaid vabandusi, et mitte trenni teha. Loomulikult hoiduge ülepingutamisest. Kevade ilusad ilmad on ikka salakavalad. Kui te siiani olete vastupidanud ja kõik talvekatsumused läbi teinud, siis nüüd tublid õues-ratsutajad, nüüd on teie kord oma trumbid ära kasutada. Kui esimesed välivõistlused kunagi toimuvad, siis tulevad kõik maneezi-ratsutajad esimest korda hämarast katusealusest välja, silmad kissis, hobused ära koondatud ja saavad haledalt pähe. Seega hooga kevadesse ja võistlustele vastu. Sõitke ikka säärega !!

Üks tore päev

Inimesed arvavad tihti, et vaidlemine on midagi negatiivset. Mina nii ei arva. See on argumenteeritud jutt. Oma arvamuse väljendamine. Oma veendumuste kaitsmine. Mõnikord oma sõnaosavuse proovilepanek. Mõnikord õiguse väljaselgitamine.  Ma ei näe nimetatutes midagi taunitavat.

Negatiivse varjundi saab vaidlemine külge siis, kui seda tehakse mõnel alljärgneval viisil: oma arvamuse pealesurumine, argumenteerimata sisutühja sõnavahu pritsimine, ärritunult süüdistamine, valetamine-vassimine, demagoogilised võtted ja oma positsiooni (vanuse, ametikoha vms) kasutamine oma õiguse kehtestamiseks.

No see oli sissejuhatus. Mulle meeldib vaielda ja eile oli selles suhtes hea päev :) Käisin nimelt Töövaidluskomisjonis. Täiesti tasuta väitlusklubi. :p

 Arvake ära mis asutuse asjus?............. Õige! Lars Uus VS OÜ Ratsasport. Selle minu kunagi mainitud teise lepingu asjus vt. varasem postitus.

 No teemad olid keerulised, aga üldsegi mitte õhust võetud. Seadust on rikutud. Seadust on ka väänatud. Ja minu õigusi on jalgealla tallatud.  Minu vastas istusid Pille, Terje ja Tarmo. Mul oli kaasas vennas. Arutelu käib selles komisjonis läbi esimehe (antud juhul naise), kes kuulab ja küsitleb ühte poolt. Ja siis teist poolt.

Juba minu sissejuhatuse käigus läks asi tuliseks ja segaseks. No ON keeruline teema lihtsalt! Näide: kuidas sõnastada palve jätta antud vaidluses tähelepanuta mehikese allkirjaga paber, mis mehikese meelest on ülimusliku tõe ja õiguse kehastus, aga tegelikult ei puutu üldse asjasse, sest mehike üritab lõpetada lepingut, mis pole veel kehtima hakanud, aga mille ta ise on allkirjastanud? Ehk olukord - mees annab sõna, mees võtab sõna! Ja ise on täiesti veendunud et nii tehaksegi! Kas selline paber on kehtiv? Kas selline paber omab õiguslikku jõudu? Kas selline paber on olemas? 

Nagu selgus - seda paberit ei olegi olemas! Kuidas teha mehikesele selgeks, et tema allkirja kandvat ja kogu vaidluse aluseks olevat paberit ei ole olemas? Aga tema ju pani oma pookstaavi sinna alla! Tema ju tahtis petmise teel minust lahti saada! Ja nüüd julgeb keegi sellele vastu vaielda?!

Ja kuidas siis ikkagi öelda: "Palun lugeda see mitte olemasolev paber kehtetuks."? Ohh, täielik tsirkus. 

Mu vastaslauapoolelgi olid näod muigel. Loomulikult muigasid nad mitte teema, vaid minu üle. Kes ta õige on? Mida ta üldse võimleb siin? Meid on ju rohkem, meil on õigus!

Ei ole õigus. Teil on hirm, sest te ei tahaks kunagi ebaseaduslikult vallandatud saada. Teil on häbi, et alatuid võtteid kasutades üritate kõik oma nahka päästa. Teil on mure, mis saab teie kallitest õpilastest ja lähedastest, kui teil enam tööd ei ole. Teil on ebamugav, sest ma kangutan valede ja saladuste kaardimajakest, milles üritate ennast hubaselt tunda. Aga just seepärast ma tegutsengi - et keegi ei peaks tundma hirmu, häbi või ebamugavust, sest SEADUS kehtib kõigile. Käituge ausalt ning õigesti ja te ei pea sahker-mahker vahenditega oma töökohta kaitsma, te ei pea oma töötajate või tööandjate vastu kohtus käima, te ei pea  oma väärikust mõttetute lolluste pärast kaotama.

Niisiis möödus 2 tundi küllaltki kiiresti paljudest küsimustest üle kapates. Üks pool väidab ühte, teine risti vastupidist. Sõna sõna vastu. No siiski esitasin ka paksu pataka dokumente ja pabereid, mis aitavad heita valgust Tarmoga toimunud läbirääkimistele ja Veskas tehtud tööle. Et anda mõista - ma töötasin ja peaksin ka praegu töötama seal. Jah, nii mõniga lugeja tormab praegu kööki veeklaasi järele ja hädaldab: "Jumal küll, ainult mitte seda!"  Ja mõni loodab salaja sügaval südamesopis, et vanad head ajad jälle tagasi tuleks. Ei oska ma nii täpselt ennustada, mis toimuma hakkab. Ma tean, et Tarmo teeb kõik endast oleneva, et ma Veska tagasi ei saaks. Kas sellest piisab :) Enamus vajalikke ja olulisi punkte jäi üldse puutumata. Loodan, et komisjonil on piisavalt kannatust, aega ja arusaamist, et materjal endale selgeks teha ja tunnistada seaduse alusel minu tööleping kehtivaks. Märtsi alguses on oodata vastust.

Ootan huviga!

Imeline talv!!

Inimesed, kes on näinud mind viimastel nädalatel ringi liikumas, rääkimas või ratsutamas, võivad teha ennatliku järelduse, et olen terve ja teovõimeline. Võib-olla olen isegi normaalse mulje jätnud!? See kõik on illusioon. Ma pole kunagi olnud nii haige, nõrk, väsinud ja tüdinud. Väga vabandan oma blogi jälgijate ees, et nii kaua pole ühtegi postitust ilmunud. Kui ajude asemel on tatt, siis pole midagi eriti toredat tulemas. 

Veetsin just nädalavahetuse värskes õhus ja suuskadel. Midagi lollimat annab välja mõelda, võite arvata. Aga kuna 3 nädalat kodus ravides ja vahel harva tallis käies midagi paremuse poole ei muutnud, siis soovisin kodust röga- ja tatirullide keskelt minema saada. No kui aus olla, ega ma nendest rullidest ei pääsenud - võtsin nad suusarajale kaasa. Nüüd ääristavad minu kollased ja pruunikad rögaklimbid Kurgjärve ja Haanja suusaradasid. Iga 50 meetri tagant.

Aga tänu oma avantüürile tunnen hetkel lõhnu ja maitseid rohkem kui tükil ajal. Hingata saan nina kaudu. Eks näis kaua see rõõm kestab, võib-olla tuleb kõik kuhjaga tagasi. Hetkel tundub, et enda mõõdukas koormamine mobiliseerib organismi ja aitab haigusega võidelda. Ja mõõduka all, olgu selgituseks öeldud, tuleb lugeda, et ma pole elu sees nii aeglaselt suusatanud. Ehk ei pingutanud üle?

06.09. Teema: rebime hobuseid kaheks

III: Kuule üks laps on sul väga õnnetu, kes on edetabelis 4. kohal, ja tahab ka võistlema.

L: Ja-jaa, ma juba kuulsin sellest. Ma pidingi ju alles selleks esmapäevaks panema nimekirja lukku. Ja ma vaatasin ise nädalavahetusel seda edetabelit ja ma praegu kaalun, et keda ma kustutan siit maha, kes ei ole seni välja teeninud kohta finaalis.

III: Mhm

L: Või vahetan mõne niimoodi välja et … Ma arvan et õnnestub teha nii et … Ma usun, et kui ma hobuseid juurde ei broneeri siis on ju täitsa okey.

L: Ma lihtsalt vahetan ja mõned lükkan võistlema teiseks päevaks. Et selle ma lahendan täna ära. Ja tegelikult mitte 1 ei ole neid lapsi, kes väga-väga-väga tahaksid võistelda, vaid neid on 4 pluss veel 1 – nii et kokku 5. Ja nendele ei ole mul kindlasti kõigile hobust anda.

III: Mhm. Ei ole jah. 6 ….. 7 ….. 8…… Veel 2 hobust peab nendest laupäeval tundi minema.

L: Nii et hommikupoolikul ei ole tunde laupäeval? Et sellega saab arvestada? Ei, oot sinu tunnid ikka toimuvad, aga soomlasi ei tule.

III: Jah ma võtan nad hommikul vastu, siis tulevad mul tunnid, siis mul oma lapsed mingil ajal võistlevad …. Jeesus maria!!

L: Aga oled sa lugenud, tuleb sul laupäeval nende hobustega välja?

III: Muidugi ei tule! Ma ei kujuta ette mis ma teen !

No ma ei kujuta ette!!

L: OK

III: Mul on 10 tk tulemas laupäeval. Ja kõik nagu lubasid kindlalt tulla!

L: Ok: Viksur, Viktooria; Paleto….

III: No Paletot ma ei anna algajale! Mul on pisikesed kõik seal.

L: Ma olen pannud juba algaja selga, väga pisikese. Ära karda, see hobune on sontsu. No näiteks Marella on tunduvalt ohtlikum.

III: Nii, Hektori ma saan võtta – ta võistleb enne ära. Marella läheb.

L: Hektor – 4, Marella 5. Leedi võistleb hetkeseisuga ainult 1 korra.

III: Millal ?

L: Ta võistleb 75, see tähendab just sel ajal kui sul vaja – tõenäoliselt jääb ära. Eku, Cameron …

III: Mhm.

L: Näed, ma sain praegu 7.

III: Kas Kardo läheb ka 50-60?

L: Ei, ainult 75.

III: Seda ma saan siis kasutada! Mis kell see hakkab?

L: No, ma pakuks välja pool 12.

 Tiku ja Glamuur sõidavad 50-60, aga neid sa ei pane ka algajatele.

III: No neid ei tahaks panna.

L: Windar sõidab tõenäoliselt ainult 90 esimesel päeval.

III: 5,6,7,8, 9… no ehk jääb veel üks tulemata.

L: Nojah, ma jagan nüüd need hüppetunni hobused ära, siis võistlushobused

nr. 2

Nimi Grandus (Krants) Isa: Grandeur Jr. Ema: Vavilona. Ruun. Vanus 7 a.

Nr. 2 paistis boksis rahulik ja suur. Vastandina teistele hobustele oli ta lihaseline ja suhteliselt siledakarvaline. Ta olla ka mõned aastad tagasi sadulat näinud, kui paar „ratsastajat“ temaga tegelesid. Tema positsioon karjas oli veidi muret ja kahtlusi tekitav: karjajuht. Olin varem kokkupuutunud vaid märadest karjajuhtidega ja nendega ei soovitaks küll tegeleda neil, kel elu armas.

Seega lähenesin talle võib-olla isegi liigset aukartust kaasa võttes. Õnneks oli nr.2 tõeline dzentelmen ja ei kasutanud seda minu vastu ära. Pigem oli ta veidi kartlik, aga sealjuures tasakaalukas. Käe otsas talutamine ei olnud temaga probleem. Ka kordel oskas ta joosta. Ühe väga suure „aga“-ga, millest hiljem. Kuna esimene hobune oli mind hästi ette valmistanud, siis oli Krantsiga tegelemine tõeline walk in the park psühholoogilises plaanis.

Esimestest kordadest peale sai teda kordetada sadulaga. Tema positsioon karjas oli talle mõjunud nii väärikaks tegevalt, et jooksmisega ta küll sina peal ei olnud. Kui nr.1 suutis produtseerida paanilisi spurte ka pool tundi pärast trenni algust, siis nr.2 tegi piitsa eest joostes keskmise pingutusega 2 ringi traavi ja arvas, et tema töö on nüüd tehtud. Seega oli tema võhmatrenn ka mulle võhmatrenni eest – käisin ju poole korderingi peal kaasas ja togisin teda pidevalt edasi.

Ja siis see suur „aga“. Tublid „ratsastajad“ olid sedavõrd lollid ja mugavad olnud, et ei karistanud ära hobuse omavolilist ümberpööramist kordel paremale joostes ja kordetasidki teda ainult vasakule. Seega oli hobune üdini veendunud, et paremale jooksmise asemel korde üle turja tõmbamine ja kordetaja mööda platsi ringi lohistamine oligi see, mida temalt oodati. Seoses sellega lisandus paremale kordetades mulle koormust veelgi: lisaks sellele et käisin-jooksin kaasa 2/3 korderingi ulatuses, pidin hoidma kordet ideaalselt pingul, et vältida väljapööramist, jälgima silm pulkas peas iga tema liigutust ennetamaks järjekordset omavolitsemist ja loomulikult töötlema teda piitsaga, et ta tähelepanu ja hoog ei raugeks. No tegelikult olidki raskemad 2 esimest päeva. Opa tönkas üpris kiiresti ära seose sigatsemise ja nõelava piitsa vahel.

Üldiselt oli pärast 3-4 kordetrenni selge, et probleeme selle hobuse sadulasse panemine endast ei kujuta. Kord kui Reilika käepärast oli, saigi korde otsas selgaminek ära tehtud, sest kohe lahtiselt sõita ma siiski ei söandanud. Hobune seisis ilusti paigal ja ka esimesed sammud sujusid mõnusalt. Ja siis, uuups, tuli meelde, et oleksin võinud siiski kaska pähe panna. See oli ikka päris paras bläkk, aga ei maksnud õnneks kätte. Alla ronima ei hakanud enne kui samm-traav nii kordel kui lahtiselt tehtud oli. Ega ta sadulas paremini ei liikunud kui korde peal ja siis saigi selgeks, et jooksuharjumuse tekitamine on temaga põhitöö. Teise trenni tegin temaga suure platsi peal koos teiste hobustega. Ta nägi algusest peale imposantne välja ja kui liikus, siis ilusa efektse traaviga.

Praegu võiks nr.2 kohta öelda, et ta on ideaalne tunnihobune: tasakaalukas, kuulekas, hea pehme traaviga, ei reageeri üle kui ka ratsanik peaks midagi valesti tegema. Loomulikult ei ole see tema lagi, aga sellistes lumeoludes mingeid ratsastamise imesid juba ette ei võta. Tema hea kehaehitus ja liikumised, stabiilne loomus ja kiire õpivõime teevad temast kindlasti suurepärase harrastushobuse, võib-olla isegi püüdliku M taseme koolisõidusuksu. Eks kui kevadel hüppama hakkame, saab näha, mida tal selles vallas pakkuda on.

1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+.........+7=10000

10 tonnis on 10.000 liitrit vett. Ühes hektaris on 10.000 ruutmeetrit.  Minu blogil täitus 10.000 külastust.

Ma arvasin kunagi seda blogi alustades, et 500 külastust kuus oleks päris kõva sõna. See tähendab, et blogil oleks üks fänn, kes külastaks seda 17x päevas,  120x nädalas ja 500x kuus. Selgus, et mul on hoopis 6 fänni, kes sama intensiivselt oma aega minu blogis surnuks löövad. Tänan teid, te olete fantastilised!

Tegelikult tänan kõiki lugejaid, nii neid kes regulaarselt siit meelelahutust otsivad, kui neid kes põletavamaid teemasid luuramas käivad. Te olete mind leidnud vaatamata puudulikule reklaamile. Eriti toredad on need, kes follow'vad. Kõige tublimad on need, kes arvamust avaldavad ja kommentaare kirjutavad. Kõige viisakamad on need, kes sinna nime (aliase) ka alla kirjutavad. Kuigi jah, ega ma ei tea teid varjunimede taga. Seega loodan, et inimesed käivad mu blogis selle meeldivuse pärast, mitte selleks et hambaid kiristada või Tarmo Kutsari kombel postituste väljatrükke kausta koguda ja siis töövaidluskomisjonile, politseile või ratsaliidule ette sööta kui laimavat materjali.  Really clever :)  OLGE SIIS TOREDAD, TUBLID JA VIISAKAD.   SEE ON MINU BLOGI!   KUI EI MEELDI ÄRGE LUGEGE!

06.09. Teema: sportgruppide valimine

III: Kuidas me selle sportgruppide valimisega teeme? Kas me paneme sildi välja, et kõik võivad nüüd avaldused kirjutada.

L: Jah just täpselt, nüüd septembris hindame nad kõik avalduste alusel uuesti ära. Nii nagu jutt oli et kes augustis tulid, need said katseliselt.

Ma saan aru, et sinu omad ka?!

III: Jah!

L: Pane uus kuulutus välja : „Vastuvõtt kõikidesse sportgruppidesse“.

III: V tahab uusi nimekirju meilt. Nad kõik peavad kirjutama ka uue avalduse, sest eelmine aasta saadeti meile kiri, et kõik peavad kirjutama uue avalduse.

L: Aga mis kuupäeva seisuga see uus avaldus vajalik on? Ma usun et minu õpilased kes kirjutasid augusti kuupäevaga avalduse, siis on see täiesti piisav?!

III: Minu arust kah!

III: Ta pole mulle vastanud selle kohapealt midagi, ma spetsiaalselt saatsin talle küsimused.

I: Püüa teda telefoniga tabada.

III: No ma arvan, et ta tuleb täna tagasi, ta oli kuskil metsas. Küll ta tuleb, siis ta saadab mulle. Et siis kui ma saan V käest info kätte mida meil vaja on, siis tuleb uuesti need nimekirjad valmis teha. Siin on päris palju vaja vahetada neid, kes on ära läinud ja kes on asemele tulnud. Sellega peab tegelema! See on keeruline asi.

L: Tavaliselt on väga lihtne: see et loed üles need, kes käivad 2x nädalas trennis ja loed üles need kes käivad 3x nädalas trennis ehk sportgrupis. Ja ongi nimekiri koos.

III: Nojaa, aga siis on vaja nende käest avaldused saada ja vaadata et isikukoodid oleks juures, siis tuleb see nimekiri ära saata V-le, siis peavad emad-isad, jumala abiga, selle ära kinnitama.

L: Ja-jaa, see kinnitamine, see on küll tsirkus.

III: Nojah, vist on kõik

nr. 1

Tema nimi on Genf (Gennu). Isa Grandeur Jr.; ema Fevronia. Ruun. Ta on praegu juba 7 aastane. Ei no – ei ole vana midagi, siis (oktoobris) kui ma teda sadulasse hakkasin panema, oli ta ju alles 6 aastane. Talliomanik iseloomustas teda kui hullu, ohtlikku ja taltsutamatut värdjat. Koplis käimiseks ei olnud muud vaja kui uks lahti teha. Ka tagasi boksi oskas ise tulla, seega polnud kontakt inimesega talle just eriti tuttav.
Miks tema esimene oli? Sest nii mõttetut muidusööjat ei olnud vaja tallis kauem pidada ja pidin tema kõigepealt müügikõlbulikuks tegema. Kuidas siis mõttetu? Noh ta oli selline pisikest kasvu ja punnis silmadega. Karv oli seljas suht tokerdanud. Temperamendilt tulisevõitu ja inimest ligi ei lasknud. Boksis pööras inimesele reeglina tagumiku (ja lõi). Teiste hobustega käituda ei osanud, kippus selga hüppama – sellepärast käis eraldi koplis, mitte karjamaal. Oskas boksis lõhkuda ja laamendada. Väidetavad inimesevigastamise juhtumid olid ka tema hingel.

Boksis mindki ligi ei lasknud, kuigi võtsin asja erilise rahuga. Näha oli, et hirmu on temas rohkem kui metsikust. Õnn et päitsed peas olid, mingi võttega sain ikka kuskilt kinni. Aga minu lootused teda korde peal harjutama ja kasvatama hakata olid küll utoopiliselt optimistlikud. No muidugi - kui hobune polnud kunagi korde peal käinud.
Niisiis möödus esimene nädal hobust boksis rahustades ja väikses koplis lahtiselt jooksutades. Närviline ja võhmata hobune oli õues alati juba peale 10 minutit läbimärg. Boksi läks ikka lahtiselt mööda koridori joostes. Mõne aja pärast hakkas hobusele tunduma, et ma ei tahagi teda ära tappa: ei boksis ega õues. Aga eks ta kahtlustas midagi ikka, kahtlustab siiani aeg-ajalt. Lisaks häälega rahustamisele hakkasin boksis ka käsi liigutama ja õige varsti võisin juba harjamise peale mõelda. Tokerdanud karv sai kohevaks ja läikivaks. Pean teda siiani üheks ilusama kasukaga hobuseks.
Umbes samal ajal hakkasin teda käe otsas õue viima ja lahtiselt jooksmisest sai rohkem ringiratast edasiajamine. Et nagu ilma kordeta kordetamine. Mingil hetkel, umbes 1,5 nädalat pärast alustamist, kui hobune oma 7 aasta jooksul kogutud hirmust umbes poole oli välja jooksnud, panin korde külge. Ta ei protestinud üldse, ei tirinud välja, ei tormanud kabuhirmus. Konkreetse kujuga ringil selgus, et tal on väga hea tasakaal. Keskmise suurusega korderingil ei valmistanud kummastki jalast galoppitõus talle kunagi probleemi.

Aga see kõik ei tähendanud et ta oleks olnud taltsas või leplik. Vabatahtlikult ta ligi ei tulnud ja silmad olid endiselt kahtlust täis. Oli aeg alluvusvahekord paika panna. Hobune peab ilma põgenemisreaktsioonita ligi laskma ja ka ilma sundimata ja meelitamata ise tulema. Kordetrennid läksid pikemaks ja väsitavamaks. Kasutasin sama meetodit, mida karjajuht uue hobusega: ajada nii kaua eemale kui hobune näitab välja alandlikkust ja lubab läheneda. Hiljem juba läheneb ise kui sina lubad. (Võhikutele ütleks kohe, et see meetod ei tähenda hobuse hingetuks ajamist, vaid tema kehakeele väga hoolikat jälgimist, niiet ärge hakake üldse mölisema sellest, et ikka heaga peab kõike tegema. Vaadake, kuidas hobused karjas suhtlevad!) No põhimõtteliselt läks sellega 2 päeva kuni hobune nii kordel kui ka koplis lahtiselt olles minu juurde hakkas tulema, kui ma teda enda juurde (mitte kätt kaerakopsikuga pikalt ees hoides:) ootasin.

Kui tunne ütles, et mingi usaldus ja austus minu vastu oli tekkinud, tutvustasin talle sadulat. Ise pabistasin ikka päris kõvasti. Tema nuusutas – ei midagi. Asetasin seljale – ei midagi. Tõmbasin sadulavöö kinni – mis te arvate mis juhtus? Ei midagi. Läksin kordetama – täiesti normaalne. Suur ja positiivne üllatus igatahes.

Sealtmaalt alates läks kõik aina kiiremini. Mõned päevad boksis selgaminemist imiteerides või sadulal kõhutades. Boksis selgaminek ja esimesed sammud minu raskusega. Veel enne 3 nädala möödumist algusest oligi esimest korda lahtiselt (kopliaias) seljas käidud. 3-nda trenni tegin juba tavalisel piirdeaiata sõiduplatsil. 5-ndal korral oli esimene „võõras“ seljas. 6-ndat korda mainisin postituses  "tänased ratsutajad".

Praegu on nr. 1 tundlik ja elastse liikumisega kuulekas hobune. Painutab, toetab ratsmele, jookseb veidi kokku. Tema tasakaal on lumes sõites parem kui näiteks Vital. Ja ma pean veel kordama: tema ülipehme, kohev ja läikiv tumekõrb kasukas on üks ilusamaid, mida olen näinud.

PS! Reilika on mind Genfiga palju aidanud. Tänx.

Minu hobused

Räägiksin ka oma hobustest, kes mind aeg-ajalt seljas peavad kandma. Need on  "1", "2", "3"  ja Vita ja  Greifer. Miks on osadel hobustel number? Sellepärast, et selline on nende sadulasse panemise järjekord ja ma ei omistaks nende nimedele ülearu tähendust, kuna pärast 10 aastat järjepano Grandeur Jr.-ga on kõik G-tähega nimed juba niikuinii talliomanikul teist korda kasutuses :) Lisaks oli kunagi väga palju Glandreid-Grendleid ühesõnaga mingeid suht anonüümseid Klambreid nii, et pea hakkas huugama. Selgem ja konkreetsem on 1, 2, 3.

Vita on muutunud ahneks ja laisaks söödikuks. Parasjagu karvane on ka. Trenni teeb vähe ja õues teiste hobustega ka koos joosta ei viitsi. Aga saab nendega vähemalt hästi läbi. No muidugi – ta ju karjajuhi pruta,  sest tal ju teiste märadega võrreldes kõige pikemad jalad. Kui keegi julgeb tema poole kõrvu lingutada, siis saab selle eest karjajuhi käest nii et tolmab :=) Karjajuht on nimelt jõuline ruun.

No aga miks siis trenni ei tee? Pean tunnistama et minu motivatsioon pole just taevas tänu sellele, et olen reeglina üksi keset lumevälju. Võistlused on kaugel ja lumepaksus on kõvasti üle optimumi ka pärast suurt sula. Korralikku trenni teha niikuinii ei saa: 2 ringi kaupa traavi ja galoppi, et hobune märjaks ei läheks. See pole sport. Ja harrastusratsutajaks pole ma ka veel saanud. Seega tegelen sadulasse panemisega.

Hmm, eriti tore oli muidugi seal uue aasta kandis kui järjest sadas ja tuiskas. Talliuksed olid vööni kinnituisanud mitme päeva jooksul. Ei no inimesed said veel sisse-välja, aga hobustega oli raskem. Siis hakkaski motivatsioon kaduma. Loodusjõududega võidelda saab kuni teatud piirini, mingil hetkel tuleb leppida. Aga kevad tuleb! I know!

Järgmine kord juba uutest hobustest ;)

Tõelise rõõmu kaubamaja

Ma pole ammu Keilasse sattunud ja nüüdki läbisõidul olles soovisin midagi kiiresti hamba alla haarata. Aga tahtsin sellist universaalpoodi, et ehk jääb midagi veel silma. Ega ma mingi šoppahoolik ei ole, aga on teatud asju, mida olen otsinud ja pole juba paari kuu jooksul leidnud. Need kuramuse poeketid on ju turu niimoodi ära jaganud, et sõltumatuid poode polegi enam ja tootevalik on ühe keti piires täiesti homogeenne. Seega 4 ketti = 4 tootevalikut. Mis siis, et poode on kümneid.

Seega õhkõrnalt lootsin leida midagi alljärgnevatest:

kummikindad - sellised õhukesed. Mitte vinüülist või pvc-st, ikka KUMMIST. Sellised nagu vanasti. Ja mitte paksud ja kollased ja nuppudega. Aga sellised, mis mehe käele ka otsa lähevad s.t. mitte S suurus.

avaja - selline millega purgi kaant saab lahti teha. No ei leia juba tükk aega LIHTSAT avajat. Mitte sellist, mis teoorias 10 erinevat anumat avama peaks aga tegelikult mitte ühegagi hakkama ei saa, sinu sõrmenukid ära veristab ja pärast 3ndat kasutamist katki läheb.

kummipael - selline tugev ja veniv ja lai ja must. Mitte peenikest püksikummi, mitte rinnahoidja õlapaela, mitte vedelat jõuetut ribakest. Olen kusjuures idioodi järjekindlusega 6-7 ERI nimega õmblustarvetepoodi läbi käinud. No ei ole mingit valikut. 5-10 eri varianti igal pool ja ongi kõik. No ütleks nii et see kummipaela lootus oli selline 1,5% ringis. Lihtsalt niimoodi püsimälusse salvestunud otsingukäsk.

Eks te kõik imestate aeg-ajalt, et kuidas on võimalik, et just seda kaupa mida teie erakordse täpsusega ette kujutate ja poest leida soovite, pole nagu maailmas olemaski. Otsite järjekindlalt, pidevalt, pika aja jooksul. Otsite igalt poolt. No ei ole olemas!!  Kus on kapitalism!? Sul on raha ja sa tahad seda kapitalistile anda, aga tema ei suuda sulle ASJA müüa.

No igatahes astusin Keilas Rõõmu Kaubamajja sisse. Täitsa ringi on kõik tehtud - ju ma pole seal aasta või rohkem käinud. Aga selle eest mäletan veel nõuka-aega, kus vanaema Žiguliga sai seal samas asunud kaubamajas ostureisidel käidud. Ei tea kuidas, aga valik oli juba siis suurepärane ja ei pidanud pettuma ka seekord. No näiteks talvejalanõudel oli allahindlus juba praegu, mitte APRILLIS. Ja ei olnud neid hinnatud mitte 2000 eegilt 1000le, vaid 750lt 500le.

Jõudsin mänguasjade osakonda. No mudelautod on mulle endalegi alati meeldinud, aga olen otsinud ka ühte kindlat masinat - puksiirautot. Valikut oli väga paljudelt tootjatelt ja ikka igaühelt 10 või rohkem mudelit (mis on muidugi piisake nende koguvalikust:) Ja leidsingi puksiirauto - korraliku metallist kerega mudeli. 10 punni.

Siis tuli meelde, et olen lapsele otsinud ka taskulampi. Sellist odavat ja lihtsat, mis ei põleta 10 lediga või halogeeniga silma võrkkestasid tuhaks kui laps selle omale silma suunab, aga millega saab seintele ja lakke "päikesejänkusid" teha. Veidi eemalt tehnikaosakonnast leidsin taskulampide seina. Vähemalt 50 erinevat mudelit. Leidsin ka ühe lihtsa, kerge ja normaalse valgustugevusega lambi alla 3 euri hinnaga. 20 punni.

Suundusin köögiosakonna poole, et avajat kaeda, kui koperdasin mööda kastist, mis oli täis laste lumelabidaid. Samuti asi, mida terve talve jooksul pole Tallinnas müügil näinud.  Kõik on ära osteted oma autodesse "hädaabilabidadeks". Aga lapse soov lund kaevadada on olnud pidurdamatu ja olen olnud sunnitud talle tavalist hiigelsuurt labidat laenama. Noh - nähtud, tehtud. 30 punni.

Köögiosakonnast leidsin sellise avaja nagu vanasti kõikides kodudes olemas oli: puust käepidemega ja mõeldud ainult kaheks asjaks: avada purgikaasi ja konservikarpe. Just sellise

Täiesti freaky, mis pood :)   40 punni koos. Ja esimene soov ka juba täidetud!

Samas kõrvalvahes asunud õmblustarbed ei olnud küll väga külluslikud, kuid sisaldasid endas laia musta tugevat kummipaela. Võtsin ära viimase saadaoleva :)) Juhhei!  50 punni.

Kummikinnaste asukohta ma ise tuvastada ei suutnud, seega küsisin teed (jah, muideks mehed suudavad teed küsida küll) ja sain hea suunajuhise piimaleti kanti. Võtsin teel sinnapoole valmistoiduletist ka kuuma vormirooga (50 eeku/kg), mis pakendati kusjuures kuumakindlasse fooliumkarpi!! Samas oli suur valik nii kohapeal küpsetatud kui ka pakendatud saiakesi. Minu lemmikud :) Söögivalik 20 punni.

Kummikinnaste juures tundus, et nüüd tuleb esimene tagasilöök. Õhukesi kummikindaid oli küll palju, kuid konksu otsa rippusid kõik ainult ühes suuruses - S. Kontrollisin veel kõik pakendid üle. Shit.  Aga siis astusin sammu kaugemale ja silmaring avardus. Ennäe, seal olid teised konksud teiste suurustega kõrgemal! Kindad leitud!! Poel teenitud 80 punkti ja kõik mu 3 soovi täidetud. Nagu muinasjutt :)

Kuna tegelikult tahtsin poest ainult kiiresti läbi hüpata, seadsin sammud kassa poole. Aga teel sinna peatas mind üllatus, mida enam oodatagi ei osanud. Seal kuskil magusariiulis oli lahtist Komeedi kommi. Lahtine Komeet on nimelt maitsvam ja odavam kui "uudne" tuumasõjakindlas pakendis turvakomm. Kuna poodnikud muutuvad üha laisemaks ega viitsi komme ise kottidesse kaaluda ja ketistunud poed sellist ebastandartset lahendust ei kasuta, siis on lahtine Komeet tõeline haruldus. Aga mina olen oma aja laps ja "100 g komeedi ja saia" dieedi peal üles kasvanud.  Ohh, milline nostalgia, +20 punkti.

Kokku oli see üks saja punkti poeskäik. Soovitan soojalt kõigile Rõõmu Kaubamaja. Kui enda juures omasooiharust märkan siis kindlasti hea lisapõhjus, miks Geilasse elama kolida.