Inimesed, kes on näinud mind viimastel nädalatel ringi liikumas, rääkimas või ratsutamas, võivad teha ennatliku järelduse, et olen terve ja teovõimeline. Võib-olla olen isegi normaalse mulje jätnud!? See kõik on illusioon. Ma pole kunagi olnud nii haige, nõrk, väsinud ja tüdinud. Väga vabandan oma blogi jälgijate ees, et nii kaua pole ühtegi postitust ilmunud. Kui ajude asemel on tatt, siis pole midagi eriti toredat tulemas.
Veetsin just nädalavahetuse värskes õhus ja suuskadel. Midagi lollimat annab välja mõelda, võite arvata. Aga kuna 3 nädalat kodus ravides ja vahel harva tallis käies midagi paremuse poole ei muutnud, siis soovisin kodust röga- ja tatirullide keskelt minema saada. No kui aus olla, ega ma nendest rullidest ei pääsenud - võtsin nad suusarajale kaasa. Nüüd ääristavad minu kollased ja pruunikad rögaklimbid Kurgjärve ja Haanja suusaradasid. Iga 50 meetri tagant.
Aga tänu oma avantüürile tunnen hetkel lõhnu ja maitseid rohkem kui tükil ajal. Hingata saan nina kaudu. Eks näis kaua see rõõm kestab, võib-olla tuleb kõik kuhjaga tagasi. Hetkel tundub, et enda mõõdukas koormamine mobiliseerib organismi ja aitab haigusega võidelda. Ja mõõduka all, olgu selgituseks öeldud, tuleb lugeda, et ma pole elu sees nii aeglaselt suusatanud. Ehk ei pingutanud üle?
Räägi blogis midagi põnevat ka, hetkel see nii vaikne.
ReplyDelete