Olen ikka hea enamuse oma ratsutamise ja õpetamise ajast viibinud Tallinnas. Ja nii sportlasena kui treenerina aina uuesti ja uuesti pidanud otsima paremat hobust, sest need ju nii haruldased. Sellest on minu jaoks saanud reegel: häid hobuseid lihtsalt pole piisavalt. Pidevalt on olukord, kus ainuke järelejäänud kabjaline ei ole just sportlaseks sündinud. Järjepideva, hoolika ja targa treeninguga on paljudest "künnihobustest" saanud hüppajad või koolisõitjad. Aga kõige saavutamiseks on sellisel juhul vaja teha roppumoodi tööd. Tean ka neid pilke, mis Tondi või Veska hobuseid saatnud on ja millest on selgelt välja lugeda: "Mis neil viga sõita ja võita - oleks minulgi selline hobune!" Uskuge mind, paljudel juhtudel on nende hobustega kivist vesi välja pigistatud.
Praegu olen enda jaoks täiesti uues ja uskumatus situatsioonis. Kohila tallis, kus ma töötan, on vähemalt 4 poni, kellega oleks pärast kuuajalist trenni 90 cm parkuuri sõita ülimalt lihtne. 2 nendest ponidest oleksid võimelised Eestis 100-105 cm tasemel ilma tegema. Ma tean seda - ma olen neid ponisid hüppamas näinud. Aga mitte hiljuti. Ponid on nädalast nädalasse ainult karjamaal ja söövad ennast ümaramaks. Miks? Sest pole ratsanikke, kes tahaksid nende võimekate ponidega sõita. Mõni ratsanik käib korra nädalas sõitmas, mõni arvab 13 aastaselt, et on piisavalt tark et ilma treenerita sõita, mõne jaoks on Kohila ületamatult kaugel. jne. Terve võrratu suvi möödus ilma, et keegi oleks suvatsenud normaalselt trenni teha. Loomulikult on nüüd sügisel jube lihtne vabandusi leida, et kool segab ja päevad lühikesed ja ...
Kui tahad ratsutada ja võita ja olla hea selles, mida teed, siis ei ole olemas ühtegi head vabandust (sest vanaisa matustel sa ju ei käi 3 korda nädalas), et mitte trenni teha.
Uskumatu, aga ei ole poniratsanikke, kes tahaksid nende ponidega parkuure võita!? Maal on HÄID hobuseid /ponisid rohkem kui ratsanikke. Aga tänapäeval ei ole ju 35 km vahemaa ületamatu. Mida te ootate? Lennake peale!!
