Parimat aega annad ise

Miks ma sellist kingituste-paska ajanud olen? Sellepärast, et selle ümber keerleb enamasti kogu jõulumõte. Oma armastust, hoolimist, tänulikkust ja mäletamist väljendatakse asjades, ostetud asjades, viimasel hetkel ostetud asjades :(  Jah, õnneks on jäänud tava sõita külla sugulastele ja hõimlastele. 

Kasutage jõulude rahulikku aega, et minna oma neljajalgse sõbra juurde ja ärge nõudke ja oodake temalt midagi, vaid andke. Andke oma aega, leidke ja pakkuge oma mõistmist, andke kuivatatud leiba. Ärge kiirustage, kuulake ja vaadake oma hobust, ärge pressige ennast peale. Ja hea õnne korral hakkab ta teile rääkima, mida tema sooviks.

Minge sama häälestusega ka oma sõprade-sugulaste juurde. Vanaemale ärge muidugi kuivatatud leiba pakkuge, tema hambad võivad hätta jääda

kaua mõeldud, kaunikene

Mõnikord on kingitust leida tõesti raske. See peaks inimesele olema tähtis ja vajalik, just nagu tema soovide peegeldus. Võiks olla selline asi või teenus, mida inimene endale ise vaevalt hangiks. Kui suudad teha kingituse mõeldes just selle inimese spetsiifiliste vajaduste peale, võib kingitus olla ka diskreetne ja väga isiklik. 

Mida kinkida kallile emale, kellel on hiljuti olnud hüsterotoomia või poissmehest lapsepõlvesõbrale, kellel asotsiaalsete elukommete tõttu depressiivne üksindus peale kipub tulema. Sinu hästi läbimõeldud kingitus aitab neil rõõmu tunda tagaigatsetud organist, kui ühtegi naturaalset pole silmapiiril või enda oma pole töökorras. 

Et siis näiteks hot.ee avalehelt selline pakkumine.

kingitusi perele

Jõulud lähenemas ja need kellele jõuluvana midagi ei too, vaid peavad ise kingitusi leidma-tegema, vajavad hädasti häid ja värskeid ideid. Postkasti potsatanud reklaam aitab siinkohal oma mõttemaailma avardada ja pakub südamlikke ja sooje kingiideid.

Issile automaat, kaksikutele viskenoad (peaasi et samasugused asjad, muidu lähevad omavahelised suhted teravaks või lausa nugade peale), vanaemale matšeete. Parimat sinu perele!

ole kasin!

Selleks et oma last enne jõule mitte ära hellitada, teeb okidoki portaal üleskutse: "Rõõmusta oma last 63% vähem!"  Iseenesest mõistlik üleskutse, sest ega rõõm ju asjades kinni pole. Järgnevalt võiks jõulukingitused olla üle aegade kõige sitemad, et asjadest saadav rõõm oleks kuni 95% väiksem. Jääks vaid rõõm põneva paki saamisest ja lahti pakkimisest tulenev ootusärevus.

märgid 2

Elekter on ohtlik ja segane asi. Nähtamatu, maitsetu ning lõhnatuna on ta meile raskelt tuvastatav ja sunnib vahetevahel põhjendamatuid hoiatusi jagama. Noh nagu näiteks:"Ei topi sõrmi stepslisse!" Ma pole veel kunagi näinud, et ühelgi lapsel oleks näpp sama peenike kui kudumisvarras ja võiks kasvõi teoreetiliselt stepslisse mahtuda. Aga näägutama ju kohe lausa peab vaese lapse kallal. 

Kirjeldamaks hoolsate sildimeistrite "loogikat" saan siia paigutada mõned illustreerivad pildid.

Ehk siis: Ettevaatust! Siin soojendatakse elektrit. Ei teagi, kas karta sisse voolavat külmkarget elektrit või väljuvat tulist elektrijuga.

Vaene inimene, kes püüab selle sildi vaimus käituda. Nii palju kui ulmekatest meelde on jäänud, peaks käsu täitmiseks käivitama EMP (elektro-magnetiline (im)pulss ). Loodetavasti ei juhtu see niipea.

Võtke ikka mõistusega seda elektri-värki!

imelikud märgid minu elus

Üks mu lemmikfilmi kangelane karjub jumalale:"God, please give me a sign!".  Ent samas on endiselt täiesti pime temale sihitud märkide, viidete, suundade ja vihjete osas. Nagu ma varem juba olen maininud,  peaks igaüks rohkem usaldama oma nina (tunnetust) ja loomulikult ka lihtlabast silmanägemist. Sellepärast hakkan siin publitseerima vahvaid-jaburaid-tähenduslikke märke :), mis mind ikka tihedamini ründavad.

Parkisin tööalaselt selle märgi all mitu nädalat ja tänasin enda ettenägelikkust, et ei olnud luba küsinud. Sest valdaja loal võib seal teha midagi muud, igatahes mitte parkida.

elu veereb hooga allamäge

Viimaste nädalate jooksul olen juhtumisi või teadlikult läbi elanud üpris palju "huvitavaid" tegemisi. Tavaliselt neist kõva häälega ei räägita. 

Juhtus nii, et lõikusin oma rannet. Nagu seda ikka tehakse - siuhti, risti üle käsivarre nii, et veri lippab. Mul oli ka hea vahend selleks - kipsinuga (vast teate - selline üliterav murtava teraga nuga).

Ühel heal päeval hingasin sisse gaasi. Ei, mitte ühe sõõmu, ikka pool päeva järjest. Garanteeritud peavalu ja nõrkusetunne.

Siis juhtus nii, et hüppasin alla 6 kordse maja katuselt. Korduvalt. Loomulikult ilma langevarju, benji või turvarakmeteta. 

Sattusin üks päev olukorda, kus vaatasin seestpoolt kuidas suletakse kütusemahuti luuk ja kogu ümbrus mattub pimedusse. Luuk polditi korralikult kinni ja nii see jäigi.

Just meenus, et hiljuti lendas mulle keevitamise käigus silma midagi üpris kuuma ja metalset. See maandus osavalt täpselt silmamunal ja jäi sinna pidama.

Ja siis. Sel nädalavahetusel. Viisin oma hobuse Veskimetsa võistlema ja vaatasin etteastet, millega ta konkurentsitult viimase koha sai.

Mu elu peaks vist küll vilinal imema? Kas on võrreldavat traagikat üldse olemas? Kuidas on võimalik selline pask üle elada?

Ma saan ainult öelda, et mu elu veereb vabalt, hoogsalt ja rõõmsalt nagu kakuke. Ja vabalt veereda saab ainult allamäge. Ja mulle meeldib.

Mis värk sellega üldse on, et ülesmäge peaks elu paremaks minema? Et saaks punnida ja higistada. Et kunagi ei näeks eriti kaugele ette? Et viljakad tasandikud jääksid kaugele seljataha ja eespool ootaks ainult kivid ja igilumi? 

Mulle meeldib allamäge! Vabalt ja hoogsalt ja rõõmsalt!

PS! Ma pole pime, vigane, uimas või haiglas.

Minu inimesed, minu lootused, minu tänud

Sel pikal "nädalavahetusel", kus EMV-sid peeti sain ma kätte sellised kingitused, mida ma kindlasti ei oodanud. Viimastel aastatel on pigem tulnud järjest ebameeldivaid üllatusi minu kallite tuttavate ratsutajate jätkusuutliku arengu seisukohast: kes on vigane, kellel hobune pekkis, kes loobub, kes pöörab segi, kes hakkab verd kusema, kes saab "täiskasvanuks" jpm.

Aga näe, sünnib ka toredaid, lausa uskumatult positiivseid asju: minu endised õpilased võidavad medaleid Eestikatel. See on suur õnn ka minule, võtan seda kui kingitust. Ei, ma ei soovi killukestki teie võitudest enda nimele - teil nüüd uued treenerid. Kuid siiski, oli aeg kui ma uskusin teie võimetesse ja võimalustesse. Palju jõudu teile ka edaspidiseks.  Te teete mind õnnelikuks! Ma ei hakka teie nimesid nimetama, kuna võib-olla ei soovi te mind mäletada, ei taha, et teid minuga miski seoks. Aitähh teile ikkagi!

Minu inimesed, kes sel korral medaleid ei noppinud - teie aeg tuleb! Täpselt samavõrd olen uskunud teisse. See suurteks saavutusteks vajalik "kompott" on olemas kõigis teis, kes olete treeninud minu sportgruppides (ja edasijõudnutes kuna sportgruppi ei mahtunud :). Ärge visake oma võimalusi ära, ärge loobuge. Koguge hoogu, treenige, unistage ja TAHTKE!

Aga ühe nime ütlen ikkagi välja. Windar, nn. "legendaarne" harrastajate võistlusratsu juba aastaid. Minu vedamisel jõudis see hobune Veskimetsa. Kus ta muidu oleks - ei tea. Aga seal, kust ma ta tõin, ei olnud ta küll ei õnnelik, hästisöönud ega terve. Tänud Veskimetsa rahvale sellele hobusele elu kinkimise eest! Palju õnne, Windar!        J W O V P M

Ilusat kevadet!

Pole tükil ajal saanud vaba päeva veeta, seega otsustasin kena kevade saabumist tähistada sõprade ja tuttavate külastamisega. Sellise kirkalt päikeselise ilmaga õues viibida, tallist talli käia ja ilusaid hobuseid vaadata on tõeline nauding. 

Võtaks kaasa ämbri ja täidaks selle kõige hea ja paremaga, mis hobustele maitseb. Hobused veedavad juba pikki päevi õues, aga värsket rohtu veel pole ja eelmise aasta hein ei pruugi enam maitseda. Nii käiksin ja pakuksin kõigile võimaluse ämbrist midagi oma maitsele vastavat välja õngitseda - porgandirattakese või õunaviilu, värske leivakääru või suhkrutüki, isegi kartulikuubiku.

Hobuseomanikud suhtuvad oma hobuste toitmisse küll tihti kiivalt, kuid mida ka nemad teavad. Iga hobune saab valida, kas ta soovib midagi või jätab võtmata. Samas on nii tore vaadata ja tunda, kuidas hobused minu ümber kogunevad ja trügivad, et oma nina sügavamale ämbrisse lükata. Ma tunnen, kuidas nad mind armastavad! Ja mõelda, see kordub igas tallis!

Õnneks on päev pikk ja jõuan kõik oma tuttavad Harjumaal ja Raplamaal läbi käia. Ilusat kevadet kõigile!


:D

parim enne möödas?

Olen ratsutamist treenides saanud 50 % paremaks viimaste kuude jooksul. Täna selgus, et see osa, millele 50 % lisandus, ei ole midagi väärt. Seega mõni kuu tagasi oli minu tase 0. 

Teades, et olen enam-vähem samamoodi sõitnud juba väääääga pikka aega, paneb mind kohutavalt imestama, kuidas olen saavutanud sellise hulga positiivseid tulemusi. Ja olen sõitnud kümnete erinevate hobustega. Mitte küll kõigiga üliedukalt.

Jaa-jaa, nüüd hakkavad kohe mingid ühepäevaliblikad plõksima, et "noh mis sa siis oma arust saavutanud oled?". Kahjuks ei ole avalikud arhiivid ERL-is eriti kaugeleulatuvad, kuid mäletan endiselt oma esimesi võistlusi 1987. a.; esimest võitu 1989.a.; karjääri tipphetki 1992.a. jne.

Tänane päev oleks see punkt, kus normaalne inimene vaataks tagasi ja ütleks endale: "Kui ma siiani pole ratsutama õppinud, siis pole see minu ala!" Aga tegelikult on see hoopis hetk, kus tuleb oma vead lõpuks omaks võtta, neid tunnistada ja neist lahti lasta. Ja need vead on nii kallid, neist lahkuda nii raske. 

Vaadates võistlusi näed tihti, kuidas ratsanik raiub aastast aastasse samade vigadega edasi. Kas tõesti ei ole kedagi, kes kõrvalt vaataks ja ütleks "ära tee nii, see on vale". Kas tõesti on oma vead nii kallid, et neid mitte kuidagi maha jätta ei saa? Kas tõesti on mõni ratsanik nii lootusetult andetu/sitt/puupäine, et temast ei saagi asja?

Elu on näidanud midagi muud. Olen näinud kahte täiesti uskumatut edulugu, kus ignorantsetest saamatutest retsidivistidest hobuse seljas on saanud Eesti mõistes tippratsutajad. Praeguseks on mõlemad Eesti meistrid. Ahjaa, just meenus veel kolmaski, kes praegu juba Euroopas vägitegusid teeb.

Hei ratsutajad - kuulake oma treenereid, abilisi, kaaslaseid ja konkurente. Nad üritavad teid aidata. Ja kui te olete isegi sama puupäised kui mina (mida on raske uskuda), siis on ka teil võimalus saada paremaks.