Nagu tuhanded inimesed Eestis, nii veetsin ka mina oma jaaniaja Saaremaal. Mulle ei tähenda see lõputut õllepidu ja kahepäevast pohmakat. Lähen tavaliselt oma tallu ehitama. Aga jaanikul üritan ikka ära käia. Saaremaa külad on peopäevad mõnusasti omavahel ära jaganud. Niimoodi, et paarikümne km raadiuses saab vähemalt 3 päeva järjest jaanituld nautida. Meie küla oma oli seekord esimene - 22.-el. Panin väheke puhtamad riided selga ja läksin kohale siis, kui ametlikust algusest ikka tund kindlasti möödas oli. Teate ju küll eesti pidu - kohe kuidagi ei saa alguses vedama.
Nagu ikka toimub lõkkepõletamise kõrval ka palju aktiivset ajaviidet nagu jõu-, osavus- ja sportmängud. Traditsioonilised on volleturniir, köievedu ja sangpommi rebimine. Mõnikord lisanduvad ka naisekandmine, võidujoomine, noolevisakmine või mõned toredad seltskonnamängud. Seekordsel jaanikul jagus suurtele inimestele kenasti spordiprogrammist, mis mõeldud võistkondadele. Kokku käis heitlus 5 küla vahel. Võrku oli juba tunde mängitud kui võitjaküla lõpuks selgus. Järgnenud köievedu jällegi tõi trumbid naaberkülale kätte. Tugevad ja tõsised saare mehed heitlesid ennastsalgavalt. Köiest ei lastud lahti ka siis kui kõik juba pikali olid ja lohisesid.
Sangpomm oli ikka pigem individuaalne ala. Kuigi üritus oli täies hoos, siis tänu eestimaisele tagasihoidlikkusele ei asunud siiski keegi "omadest" kohe klassi näitama. Üks keskmisest peolisest tunduvalt lõbusam soomlane oli see, kes esimesena sikutama läks. Koos puhkepausidega (tegelikult keelatud) õnnestus sel veiderdajal 24-kilost pommi tõsta 8 korda. No loomulikult oli kõigil Saare meestel nüüd võimalus näidat, et sellest üle ollakse. Enamus tõstjaid jäid 10 ja 20 vahele. Proovisin ka. Pärast kümmet läks päris raskeks. 18 tõstsin ära. Peopesa tulitas ja näpud oli villis. Oma tulemust tuli tegema ka pikka kasvu noormees, kes volleplatsil oli asjalik olnud. Spordi mees!! Tõstis 28. Päääris kõva. Siis astus ette üks kõhukam keskealine härra, kel kauboikaabu peas. Häähhh! Mis sa mees loodad?? Aga vaata-vaata, mees oli varemgi vist pommi sikutanud ja küllaltki heas stiilis tuli 35 korda. Kaalukauss oli kaldunud kogemuse kasuks. Mõned hilised huvilised veel ja tundus, et 35 jääb löömata. Aga nagu ma vanast ajast mäletasin, siis kõvemad mehed tõstsid ikka 40-45 korda ?! Kus nad siis on? Korraga tõmbus rahvas kahte lehte laiali ja sõbralike õlalepatsutuste saatel astus ette jõuline noor mees lähemast alevist. Keegi hüüatas: "Aaaa, Aksel!!" Noo, juu siis oli Aksel nimi. Noormehe käsivarred olid jämedad ja kehagi turske. Võiks öelda, et selline eesti mehe ideaalkuju. Heleda peaga, tugeva kerega, rahulik ja sõbraliku olemisega. Nagu noor jumal. (Kes on "Thori" näinud, teab millest räägin). Mitte pikk, selline normaalne asjalik poiss. "Pagan, ma tahaks ise selline olla!!" käis peast läbi. Üks tugevamat sorti saarepiiga oli ta juba endale saanud, järeltulev põlvgi kaasas. Seega ei ole vägilasesugu Saarelt veel kadumas. Küsiti: "Palju plaanid tõsta?" "No, 20 korda võiks teha!" Üksmeelne naerupahvak. Rahulikus tempos, veidi krobelise tehnika ja tohutu jõuga hakkas pomm üles-alla käima. 25..... 35 .... 40 .... 50 ..... 55 ... lõpp läheb raskeks. Rahvas loeb kaasa. aga 60 täis ei tule - 58!! Noojah, otsustatud on auhinnaks oleva puumedali saatus!! "Kas keegi soovib üle lüüa?!!" Jälle naerupahvak.
Sangpomm lohistatakse juba pingi alla ära, kui vanad sõbrad enda seast naaberküla saekaatri omaniku ette lükkavad. Teda ma tunnen - see on Vaidu. Kõhetu vanem mees, kergelt kiilaneva pea ja suurel määral puuduvate hammastega. Lahe tüüp, kes ise endale saekaatri ehitas ja nüüd ümberkaudsetele laudu ja prusse saeb. Muhe mees - vaikne ja asjalik, teeb head nalja, väga hea kõikide mehhanismide ja masinate peal. Juba võrkpallimängu ajal olid tal jalad kohati kummaliselt pehmed ja risti all olnud. Nüüd siis sangpomm? Jah, pomm lohistatakse jälle välja. Mees võtab pommi kätte, aga sätib asendit kummaliselt kaua ja kõigutab kõhklevalt. Eks saab nalja näha, mõtlen. Pomm tõuseb siiski üles sirgele käele ja hüpliku ning lõdva tehnikaga hakkab suhteliselt kergelt üles-alla käima. Samas tundub, et mees üritab kätt igal võimalusel lõdvestada ja hoiab ka selja kummaliselt sirge. Nojah, mingi "vana kooli" värk kindlasti. Või kanged kondid :) Esimene info kohtunikult - 25. Kuidagi märkamatult kiiresti jõudis selleni, aga ka paljud teised vajusid pärast kahtekümmet kiiresti ära. Keegi eriti ei süvene enam sangpommi vahtimisse, sest võitja on ju teada - Aksel. Mõned lähevad õlut tooma, teised tantsupõrandale. Rahvast siiski jagub veel, vaatan ka tuttava esitust edasi. Korraga teatab kohtunik - 50! Midaaa?? Hakkan terasemalt jälgima: rütm ei ole veel eriti aeglustunud, selg ei vaju küüru, isegi teist kätt ei toeta põlvele (kõik teised tegid, kuigi pole ette nähtud), vaid hoiab sirgelt alla. 55!! Rahvas loeb kaasa: 56 ..... 57 ..... 58 ...... 59 ...... 60!!!! Hakkavad ovatsioonid ja rahvast valdab kergendus: vana mees ei murdunudki 24-kilose pommi all pooleks. Võitja on selgunud!!
Aga Vaidu ei pane sangpommi käest, vaid jätkab. No hull mees - mis sa rassid, lõhud ennast ära! Täitsa muutumatu näoilmega ja ilma hingeldamata liigutab ta pommi, mida noored ja tugevad mehed üle 30 korra üldiselt tõsta ei jaksa. 70! Hakkan mõttes Vaidule kaasa elama, emotsioon valdab mind nii, et ei oska enam kuidagi olla. 80!!! Hakkan plaksutama ja häälekalt kaasa elama. Olen esimene, aga äratan tuima rahvahulga elule. Tundub, et pomm hakkab Vaidu käes juba rohkem kaaluma, kuid tehnika ei lagune ja punnitamist pole näha. Loeme kooris kaasa: 88 .... 89.... 90!! Mees ikka jätkab. 100 juba paistab. Täiesti uskumatu! Nüüd tõuseb sangpomm juba aeglasemalt. Igal tõstel oleks nagu kulla hind. 94 ..... 95 ..... 96 ..... 97 .... 98 ..... alla vihisedes rebib aga pomm ennast kange Saare mehe näppude vahelt välja ja põntsatab maasse. Kergendust on näha võitja näol - hea et läbi sai. Kaikub võimas aplaus. "Seuke mees elab meite kestel!!" Kohtunik pigistab võitja pehmet ja jõuetut kätt, paneb medali kaela ja teeb nalja! Rahvas on päris pöördes.
Ise hakkan tasapisi mõtlema, et mõni minut tagasi olin tahtnud olla selline nagu Aksel. Noorem, tugevam, nägusam, popim, miks mitte ka liidripositsioonil sangpommis. Ja nüüd seisab minu ees selline kangelane: kuivetunud, tasane-lausa häbelik, kiilanev ja luitunud riietes kohmetu naeratusega näol. MILLINE MEES!! Talle astub ligi naisterahvas, kes annab talle põsemusi. "MINU MEES," ütleb ta uhkusenoodiga hääles.
Sel hetkel saan aru: Inimene, ole rahul sellega, mis sa oled ja kes sul on, sest see oledki sina. Ära otsi kaugeid eeskujusid, vaid TEE OMA ASJA - JA TEE SEDA HÄSTI.
