06.09. Teema: sportgruppide valimine

III: Kuidas me selle sportgruppide valimisega teeme? Kas me paneme sildi välja, et kõik võivad nüüd avaldused kirjutada.

L: Jah just täpselt, nüüd septembris hindame nad kõik avalduste alusel uuesti ära. Nii nagu jutt oli et kes augustis tulid, need said katseliselt.

Ma saan aru, et sinu omad ka?!

III: Jah!

L: Pane uus kuulutus välja : „Vastuvõtt kõikidesse sportgruppidesse“.

III: V tahab uusi nimekirju meilt. Nad kõik peavad kirjutama ka uue avalduse, sest eelmine aasta saadeti meile kiri, et kõik peavad kirjutama uue avalduse.

L: Aga mis kuupäeva seisuga see uus avaldus vajalik on? Ma usun et minu õpilased kes kirjutasid augusti kuupäevaga avalduse, siis on see täiesti piisav?!

III: Minu arust kah!

III: Ta pole mulle vastanud selle kohapealt midagi, ma spetsiaalselt saatsin talle küsimused.

I: Püüa teda telefoniga tabada.

III: No ma arvan, et ta tuleb täna tagasi, ta oli kuskil metsas. Küll ta tuleb, siis ta saadab mulle. Et siis kui ma saan V käest info kätte mida meil vaja on, siis tuleb uuesti need nimekirjad valmis teha. Siin on päris palju vaja vahetada neid, kes on ära läinud ja kes on asemele tulnud. Sellega peab tegelema! See on keeruline asi.

L: Tavaliselt on väga lihtne: see et loed üles need, kes käivad 2x nädalas trennis ja loed üles need kes käivad 3x nädalas trennis ehk sportgrupis. Ja ongi nimekiri koos.

III: Nojaa, aga siis on vaja nende käest avaldused saada ja vaadata et isikukoodid oleks juures, siis tuleb see nimekiri ära saata V-le, siis peavad emad-isad, jumala abiga, selle ära kinnitama.

L: Ja-jaa, see kinnitamine, see on küll tsirkus.

III: Nojah, vist on kõik

nr. 1

Tema nimi on Genf (Gennu). Isa Grandeur Jr.; ema Fevronia. Ruun. Ta on praegu juba 7 aastane. Ei no – ei ole vana midagi, siis (oktoobris) kui ma teda sadulasse hakkasin panema, oli ta ju alles 6 aastane. Talliomanik iseloomustas teda kui hullu, ohtlikku ja taltsutamatut värdjat. Koplis käimiseks ei olnud muud vaja kui uks lahti teha. Ka tagasi boksi oskas ise tulla, seega polnud kontakt inimesega talle just eriti tuttav.
Miks tema esimene oli? Sest nii mõttetut muidusööjat ei olnud vaja tallis kauem pidada ja pidin tema kõigepealt müügikõlbulikuks tegema. Kuidas siis mõttetu? Noh ta oli selline pisikest kasvu ja punnis silmadega. Karv oli seljas suht tokerdanud. Temperamendilt tulisevõitu ja inimest ligi ei lasknud. Boksis pööras inimesele reeglina tagumiku (ja lõi). Teiste hobustega käituda ei osanud, kippus selga hüppama – sellepärast käis eraldi koplis, mitte karjamaal. Oskas boksis lõhkuda ja laamendada. Väidetavad inimesevigastamise juhtumid olid ka tema hingel.

Boksis mindki ligi ei lasknud, kuigi võtsin asja erilise rahuga. Näha oli, et hirmu on temas rohkem kui metsikust. Õnn et päitsed peas olid, mingi võttega sain ikka kuskilt kinni. Aga minu lootused teda korde peal harjutama ja kasvatama hakata olid küll utoopiliselt optimistlikud. No muidugi - kui hobune polnud kunagi korde peal käinud.
Niisiis möödus esimene nädal hobust boksis rahustades ja väikses koplis lahtiselt jooksutades. Närviline ja võhmata hobune oli õues alati juba peale 10 minutit läbimärg. Boksi läks ikka lahtiselt mööda koridori joostes. Mõne aja pärast hakkas hobusele tunduma, et ma ei tahagi teda ära tappa: ei boksis ega õues. Aga eks ta kahtlustas midagi ikka, kahtlustab siiani aeg-ajalt. Lisaks häälega rahustamisele hakkasin boksis ka käsi liigutama ja õige varsti võisin juba harjamise peale mõelda. Tokerdanud karv sai kohevaks ja läikivaks. Pean teda siiani üheks ilusama kasukaga hobuseks.
Umbes samal ajal hakkasin teda käe otsas õue viima ja lahtiselt jooksmisest sai rohkem ringiratast edasiajamine. Et nagu ilma kordeta kordetamine. Mingil hetkel, umbes 1,5 nädalat pärast alustamist, kui hobune oma 7 aasta jooksul kogutud hirmust umbes poole oli välja jooksnud, panin korde külge. Ta ei protestinud üldse, ei tirinud välja, ei tormanud kabuhirmus. Konkreetse kujuga ringil selgus, et tal on väga hea tasakaal. Keskmise suurusega korderingil ei valmistanud kummastki jalast galoppitõus talle kunagi probleemi.

Aga see kõik ei tähendanud et ta oleks olnud taltsas või leplik. Vabatahtlikult ta ligi ei tulnud ja silmad olid endiselt kahtlust täis. Oli aeg alluvusvahekord paika panna. Hobune peab ilma põgenemisreaktsioonita ligi laskma ja ka ilma sundimata ja meelitamata ise tulema. Kordetrennid läksid pikemaks ja väsitavamaks. Kasutasin sama meetodit, mida karjajuht uue hobusega: ajada nii kaua eemale kui hobune näitab välja alandlikkust ja lubab läheneda. Hiljem juba läheneb ise kui sina lubad. (Võhikutele ütleks kohe, et see meetod ei tähenda hobuse hingetuks ajamist, vaid tema kehakeele väga hoolikat jälgimist, niiet ärge hakake üldse mölisema sellest, et ikka heaga peab kõike tegema. Vaadake, kuidas hobused karjas suhtlevad!) No põhimõtteliselt läks sellega 2 päeva kuni hobune nii kordel kui ka koplis lahtiselt olles minu juurde hakkas tulema, kui ma teda enda juurde (mitte kätt kaerakopsikuga pikalt ees hoides:) ootasin.

Kui tunne ütles, et mingi usaldus ja austus minu vastu oli tekkinud, tutvustasin talle sadulat. Ise pabistasin ikka päris kõvasti. Tema nuusutas – ei midagi. Asetasin seljale – ei midagi. Tõmbasin sadulavöö kinni – mis te arvate mis juhtus? Ei midagi. Läksin kordetama – täiesti normaalne. Suur ja positiivne üllatus igatahes.

Sealtmaalt alates läks kõik aina kiiremini. Mõned päevad boksis selgaminemist imiteerides või sadulal kõhutades. Boksis selgaminek ja esimesed sammud minu raskusega. Veel enne 3 nädala möödumist algusest oligi esimest korda lahtiselt (kopliaias) seljas käidud. 3-nda trenni tegin juba tavalisel piirdeaiata sõiduplatsil. 5-ndal korral oli esimene „võõras“ seljas. 6-ndat korda mainisin postituses  "tänased ratsutajad".

Praegu on nr. 1 tundlik ja elastse liikumisega kuulekas hobune. Painutab, toetab ratsmele, jookseb veidi kokku. Tema tasakaal on lumes sõites parem kui näiteks Vital. Ja ma pean veel kordama: tema ülipehme, kohev ja läikiv tumekõrb kasukas on üks ilusamaid, mida olen näinud.

PS! Reilika on mind Genfiga palju aidanud. Tänx.

Minu hobused

Räägiksin ka oma hobustest, kes mind aeg-ajalt seljas peavad kandma. Need on  "1", "2", "3"  ja Vita ja  Greifer. Miks on osadel hobustel number? Sellepärast, et selline on nende sadulasse panemise järjekord ja ma ei omistaks nende nimedele ülearu tähendust, kuna pärast 10 aastat järjepano Grandeur Jr.-ga on kõik G-tähega nimed juba niikuinii talliomanikul teist korda kasutuses :) Lisaks oli kunagi väga palju Glandreid-Grendleid ühesõnaga mingeid suht anonüümseid Klambreid nii, et pea hakkas huugama. Selgem ja konkreetsem on 1, 2, 3.

Vita on muutunud ahneks ja laisaks söödikuks. Parasjagu karvane on ka. Trenni teeb vähe ja õues teiste hobustega ka koos joosta ei viitsi. Aga saab nendega vähemalt hästi läbi. No muidugi – ta ju karjajuhi pruta,  sest tal ju teiste märadega võrreldes kõige pikemad jalad. Kui keegi julgeb tema poole kõrvu lingutada, siis saab selle eest karjajuhi käest nii et tolmab :=) Karjajuht on nimelt jõuline ruun.

No aga miks siis trenni ei tee? Pean tunnistama et minu motivatsioon pole just taevas tänu sellele, et olen reeglina üksi keset lumevälju. Võistlused on kaugel ja lumepaksus on kõvasti üle optimumi ka pärast suurt sula. Korralikku trenni teha niikuinii ei saa: 2 ringi kaupa traavi ja galoppi, et hobune märjaks ei läheks. See pole sport. Ja harrastusratsutajaks pole ma ka veel saanud. Seega tegelen sadulasse panemisega.

Hmm, eriti tore oli muidugi seal uue aasta kandis kui järjest sadas ja tuiskas. Talliuksed olid vööni kinnituisanud mitme päeva jooksul. Ei no inimesed said veel sisse-välja, aga hobustega oli raskem. Siis hakkaski motivatsioon kaduma. Loodusjõududega võidelda saab kuni teatud piirini, mingil hetkel tuleb leppida. Aga kevad tuleb! I know!

Järgmine kord juba uutest hobustest ;)

Tõelise rõõmu kaubamaja

Ma pole ammu Keilasse sattunud ja nüüdki läbisõidul olles soovisin midagi kiiresti hamba alla haarata. Aga tahtsin sellist universaalpoodi, et ehk jääb midagi veel silma. Ega ma mingi šoppahoolik ei ole, aga on teatud asju, mida olen otsinud ja pole juba paari kuu jooksul leidnud. Need kuramuse poeketid on ju turu niimoodi ära jaganud, et sõltumatuid poode polegi enam ja tootevalik on ühe keti piires täiesti homogeenne. Seega 4 ketti = 4 tootevalikut. Mis siis, et poode on kümneid.

Seega õhkõrnalt lootsin leida midagi alljärgnevatest:

kummikindad - sellised õhukesed. Mitte vinüülist või pvc-st, ikka KUMMIST. Sellised nagu vanasti. Ja mitte paksud ja kollased ja nuppudega. Aga sellised, mis mehe käele ka otsa lähevad s.t. mitte S suurus.

avaja - selline millega purgi kaant saab lahti teha. No ei leia juba tükk aega LIHTSAT avajat. Mitte sellist, mis teoorias 10 erinevat anumat avama peaks aga tegelikult mitte ühegagi hakkama ei saa, sinu sõrmenukid ära veristab ja pärast 3ndat kasutamist katki läheb.

kummipael - selline tugev ja veniv ja lai ja must. Mitte peenikest püksikummi, mitte rinnahoidja õlapaela, mitte vedelat jõuetut ribakest. Olen kusjuures idioodi järjekindlusega 6-7 ERI nimega õmblustarvetepoodi läbi käinud. No ei ole mingit valikut. 5-10 eri varianti igal pool ja ongi kõik. No ütleks nii et see kummipaela lootus oli selline 1,5% ringis. Lihtsalt niimoodi püsimälusse salvestunud otsingukäsk.

Eks te kõik imestate aeg-ajalt, et kuidas on võimalik, et just seda kaupa mida teie erakordse täpsusega ette kujutate ja poest leida soovite, pole nagu maailmas olemaski. Otsite järjekindlalt, pidevalt, pika aja jooksul. Otsite igalt poolt. No ei ole olemas!!  Kus on kapitalism!? Sul on raha ja sa tahad seda kapitalistile anda, aga tema ei suuda sulle ASJA müüa.

No igatahes astusin Keilas Rõõmu Kaubamajja sisse. Täitsa ringi on kõik tehtud - ju ma pole seal aasta või rohkem käinud. Aga selle eest mäletan veel nõuka-aega, kus vanaema Žiguliga sai seal samas asunud kaubamajas ostureisidel käidud. Ei tea kuidas, aga valik oli juba siis suurepärane ja ei pidanud pettuma ka seekord. No näiteks talvejalanõudel oli allahindlus juba praegu, mitte APRILLIS. Ja ei olnud neid hinnatud mitte 2000 eegilt 1000le, vaid 750lt 500le.

Jõudsin mänguasjade osakonda. No mudelautod on mulle endalegi alati meeldinud, aga olen otsinud ka ühte kindlat masinat - puksiirautot. Valikut oli väga paljudelt tootjatelt ja ikka igaühelt 10 või rohkem mudelit (mis on muidugi piisake nende koguvalikust:) Ja leidsingi puksiirauto - korraliku metallist kerega mudeli. 10 punni.

Siis tuli meelde, et olen lapsele otsinud ka taskulampi. Sellist odavat ja lihtsat, mis ei põleta 10 lediga või halogeeniga silma võrkkestasid tuhaks kui laps selle omale silma suunab, aga millega saab seintele ja lakke "päikesejänkusid" teha. Veidi eemalt tehnikaosakonnast leidsin taskulampide seina. Vähemalt 50 erinevat mudelit. Leidsin ka ühe lihtsa, kerge ja normaalse valgustugevusega lambi alla 3 euri hinnaga. 20 punni.

Suundusin köögiosakonna poole, et avajat kaeda, kui koperdasin mööda kastist, mis oli täis laste lumelabidaid. Samuti asi, mida terve talve jooksul pole Tallinnas müügil näinud.  Kõik on ära osteted oma autodesse "hädaabilabidadeks". Aga lapse soov lund kaevadada on olnud pidurdamatu ja olen olnud sunnitud talle tavalist hiigelsuurt labidat laenama. Noh - nähtud, tehtud. 30 punni.

Köögiosakonnast leidsin sellise avaja nagu vanasti kõikides kodudes olemas oli: puust käepidemega ja mõeldud ainult kaheks asjaks: avada purgikaasi ja konservikarpe. Just sellise

Täiesti freaky, mis pood :)   40 punni koos. Ja esimene soov ka juba täidetud!

Samas kõrvalvahes asunud õmblustarbed ei olnud küll väga külluslikud, kuid sisaldasid endas laia musta tugevat kummipaela. Võtsin ära viimase saadaoleva :)) Juhhei!  50 punni.

Kummikinnaste asukohta ma ise tuvastada ei suutnud, seega küsisin teed (jah, muideks mehed suudavad teed küsida küll) ja sain hea suunajuhise piimaleti kanti. Võtsin teel sinnapoole valmistoiduletist ka kuuma vormirooga (50 eeku/kg), mis pakendati kusjuures kuumakindlasse fooliumkarpi!! Samas oli suur valik nii kohapeal küpsetatud kui ka pakendatud saiakesi. Minu lemmikud :) Söögivalik 20 punni.

Kummikinnaste juures tundus, et nüüd tuleb esimene tagasilöök. Õhukesi kummikindaid oli küll palju, kuid konksu otsa rippusid kõik ainult ühes suuruses - S. Kontrollisin veel kõik pakendid üle. Shit.  Aga siis astusin sammu kaugemale ja silmaring avardus. Ennäe, seal olid teised konksud teiste suurustega kõrgemal! Kindad leitud!! Poel teenitud 80 punkti ja kõik mu 3 soovi täidetud. Nagu muinasjutt :)

Kuna tegelikult tahtsin poest ainult kiiresti läbi hüpata, seadsin sammud kassa poole. Aga teel sinna peatas mind üllatus, mida enam oodatagi ei osanud. Seal kuskil magusariiulis oli lahtist Komeedi kommi. Lahtine Komeet on nimelt maitsvam ja odavam kui "uudne" tuumasõjakindlas pakendis turvakomm. Kuna poodnikud muutuvad üha laisemaks ega viitsi komme ise kottidesse kaaluda ja ketistunud poed sellist ebastandartset lahendust ei kasuta, siis on lahtine Komeet tõeline haruldus. Aga mina olen oma aja laps ja "100 g komeedi ja saia" dieedi peal üles kasvanud.  Ohh, milline nostalgia, +20 punkti.

Kokku oli see üks saja punkti poeskäik. Soovitan soojalt kõigile Rõõmu Kaubamaja. Kui enda juures omasooiharust märkan siis kindlasti hea lisapõhjus, miks Geilasse elama kolida.

06.09. Teema: Hindade langus :)

I: Ahsoo, see kliendi teema -  et me kogume nad kokku. Ma täna saatsin meili ka: et mis aja nad pakkusid?  Et las nad siis tulevad arutama.

III: Kas sul (I) ei jäänud pooleli et mis need kliendid tahavad…

L: Ei-ei, vaata I küsis, et kas minu isiklik küsimus on seal hulgas, onju. Et seoses selle hinnatõusuga nad kunagi ammu küsisid minu käest, et kas minul on palka tõstetud, et selle pärast on vaja hindu tõsta. Ma ütlesin, et pole ja sinna paika see jutt jäigi. See on ka kõik.

I: Nad ütlevad, et mingid palgad on langenud ja mingeid selliseid imelikke asju…

L: Seda infot ma ei tea, seda infot pole ma neile andnud, sest minu palk on olnud kogu aeg sama.

I: No mõistlik oleks neid asju omavahel arutada. Samamoodi, et kui sina esitasid oma hinnapakkumise mulle, siis ma ei lähe seda III-ga arutama, et näe siin on L-i hinnapakkumine.

L: Mmhhmmhh. Ma saan sellest aru.

I: Sama lugu on palkadega.

L: Ma olen palgannumbrit pidanud alati enda asjaks ja pean edaspidi. Aga kui nad küsisid, et kas see hinnatõus on seotud treenerite palkade tõusuga, siis ma vastasin lühidalt: Ei, minu puhul mitte.

I: Ja-jaa, ega ta ei ole kellegi puhul.

L: Ja palju mul … täiskasvanutega ei puutu ma nii ehk naa eriti palju kokku,  mul on üks tund.

I: Noh ma loodan ka, et kellegi isiklikke huvisid nad ei esinda. Aga eks ma püüan neile selgitada asju ja ega siin midagi teha pole! Täna oli siin uudistes, et Nõmme ujula tõstis kuni 40 % oma hindasid.

III: Ossaa juudas!  Päris karm.

I: Nojah, nemad põhjendasid seda euro tulekuga, aga see ei ole päris hea põhjendus.

III: Ma kohe võiks arvutada välja selle %  palju me tegelikult hindu tõstsime.

I: Et palju me tõstsime? ... et plaan oli see…

III: Me panime nii, et kuukaardiga hind tegelikult langes.

I: Meie plaan oli selline, et kuukaardiga hind ei tõuseks.

III: Jah ta pigem nagu langes. Sellepärast, et need kes käivad esmaspäeviti näiteks, no siin on ka näiteks kolmapäevad – siin  on 5 kolmapäeva eksole, aga ta maksab ainult 4 tundi vana hinnaga. Noh! Siin on need, kes käivad kolmapäeval ja neljapäeva praegu, need on või sees, kes käivad kuukaardiga.

L: Kas reedeid ei ole? Mulle hakati reedesse trügima millegipärast.

III: Tegelikult kui nüüd niimoodi võtta, siis meie jaoks on ta natuke kahjumis. Aga samas on kindel, et kui ta ei tule siis ta ei tule aga meile on see tund makstud, et meil pole tühi tund.

I: Jaa-jahh

06.09. Teema: Võitlus narkomaanidega

I: Eks siin mingi narkomaan pidi aegajalt käima, aga kas te nägupidi teate seda?

III: Jah, mina pole teda näinud, II on teda näinud.

L: Mingi öine külaline jälle või?

III: Ta käib nii ja naa.

I: Nii ei tahaks käsi määrida, et ei tahaks hakata mingit füüsilist jõudu ka kasutama, aga üks asi, et võibolla peaks siia võtma, kui maja saatus selginenud on,  paar sellist, peab rääkima II-ga, et paar sellist koera veel võtma. Tigedaid koeri me ei saa võtta, meil siin oma inimestest ka…

III: Me kogu aeg räägime II-le et see koer on juba vanaks jäänud.

I: Paar kaukaaslast siia võtta ja öösel lahti lasta, kurat,  nad võivad siin oma lapsed ka pintsli pista või ma ei tea isegi…

III: No üldiselt kui väravad on kinni, siis polegi siia asja.

I: Kunagi seal, minu arust, Kalevi territooriumil oligi 90 ndate alguses seal, et mingid noored läksid sinna pulli tegema ja pandigi pintslisse. See oli jama…

III: See on jama jah, no aga kui silt on väljas, siis kui koer…

I: No selline, et  ei tapa ära päris ennast…

III: Tuleb sildid välja panna igale poole.

I: Vaatame, et võib-olla mingisugune 2 tükki. Et isased on ägedamad ka…

III: No muidugi… noh…

I: Seda võib mõelda.

PS. Mina olen L. Sündmus toimub Veskas. I, II ja III on tegelaskujud.

Euroaasta algus ja krooniaja lõpp :..(

Nii nagu aastaalgused tavaliselt unised on, (muide pole aimugi, kas see koma siin olema peaks) ei saa ka sel aastal kuidagi vedama. Jõulude ajal ennast paksuks söödud, uue aasta ajal täisjoodud, lumeuputuses liikumisvõimetuks muututud, vähesest ratsutamis- võimalusest nüristumas. Ütleks nii, et lund võiks natuke vähem olla! Samas ma ei üllata kedagi, kui ütlen, et ega ratsutamine meie kliimavöötmes aastaringselt õues mõnus polegi. Ma ei mõtle ratsamatku või hobiratsutamist, vaid sporti. Aga leidub palju kohti, kus tublid ratsanikud ilmaolusid trotsivad.

Olge siis ettevaatlikud, et ei libiseks. (Vihje: kurvides ei kallutata vaid painutatakse) Hoidke oma põlved soojas, sest neid on teil veel aastaid vaja. Ja vaadake ette, et hobuseid märjaks ei ajaks ja külmetama ei jätaks. Need on oma valusate kogemustega saadud õpetused talve üle elamiseks.

Homme on siis "krooniõhtu". Päris nii hulluks vist ei kujune kui "rublaõhtu" omal ajal. Rublade puhul oli teada, et vahetatakse ainult teatud summa kroonideks ja see mis üle jääb muutub täpselt südaööl kasutuks pahnaks. Hmm, nagu tuhkatriinu muinasjutus :D Sel rublaõhtul osteti poodidest-kioskitest üleliigsete rublade eest KÕIKE, millel mingi kasutusväärtus hetkel või tulevikus olla võis. Kioskitest läksid plastmasskammid ja postkaardid hästi kaubaks, toidupoed olid loomulikult kõigest söödavast tühjad. Restoranides telliti kõige kallimat alkoholi ja vähe puudus, et rubladest lõket tegema oleks hakatud. Aga oma viimast ostu rublade eest mäletan siiani - ostsin oma tüdrukule suure kimbu roose. Tehke teiegi oma viimane ost kroonide eest selline, mis kogu eluks meelde jääb! Eesti Kroon on selle ära teeninud!

Elagu EEK!