Tema nimi on Genf (Gennu). Isa Grandeur Jr.; ema Fevronia. Ruun. Ta on praegu juba 7 aastane. Ei no – ei ole vana midagi, siis (oktoobris) kui ma teda sadulasse hakkasin panema, oli ta ju alles 6 aastane. Talliomanik iseloomustas teda kui hullu, ohtlikku ja taltsutamatut värdjat. Koplis käimiseks ei olnud muud vaja kui uks lahti teha. Ka tagasi boksi oskas ise tulla, seega polnud kontakt inimesega talle just eriti tuttav.
Miks tema esimene oli? Sest nii mõttetut muidusööjat ei olnud vaja tallis kauem pidada ja pidin tema kõigepealt müügikõlbulikuks tegema. Kuidas siis mõttetu? Noh ta oli selline pisikest kasvu ja punnis silmadega. Karv oli seljas suht tokerdanud. Temperamendilt tulisevõitu ja inimest ligi ei lasknud. Boksis pööras inimesele reeglina tagumiku (ja lõi). Teiste hobustega käituda ei osanud, kippus selga hüppama – sellepärast käis eraldi koplis, mitte karjamaal. Oskas boksis lõhkuda ja laamendada. Väidetavad inimesevigastamise juhtumid olid ka tema hingel.
Boksis mindki ligi ei lasknud, kuigi võtsin asja erilise rahuga. Näha oli, et hirmu on temas rohkem kui metsikust. Õnn et päitsed peas olid, mingi võttega sain ikka kuskilt kinni. Aga minu lootused teda korde peal harjutama ja kasvatama hakata olid küll utoopiliselt optimistlikud. No muidugi - kui hobune polnud kunagi korde peal käinud.
Niisiis möödus esimene nädal hobust boksis rahustades ja väikses koplis lahtiselt jooksutades. Närviline ja võhmata hobune oli õues alati juba peale 10 minutit läbimärg. Boksi läks ikka lahtiselt mööda koridori joostes. Mõne aja pärast hakkas hobusele tunduma, et ma ei tahagi teda ära tappa: ei boksis ega õues. Aga eks ta kahtlustas midagi ikka, kahtlustab siiani aeg-ajalt. Lisaks häälega rahustamisele hakkasin boksis ka käsi liigutama ja õige varsti võisin juba harjamise peale mõelda. Tokerdanud karv sai kohevaks ja läikivaks. Pean teda siiani üheks ilusama kasukaga hobuseks.
Umbes samal ajal hakkasin teda käe otsas õue viima ja lahtiselt jooksmisest sai rohkem ringiratast edasiajamine. Et nagu ilma kordeta kordetamine. Mingil hetkel, umbes 1,5 nädalat pärast alustamist, kui hobune oma 7 aasta jooksul kogutud hirmust umbes poole oli välja jooksnud, panin korde külge. Ta ei protestinud üldse, ei tirinud välja, ei tormanud kabuhirmus. Konkreetse kujuga ringil selgus, et tal on väga hea tasakaal. Keskmise suurusega korderingil ei valmistanud kummastki jalast galoppitõus talle kunagi probleemi.
Aga see kõik ei tähendanud et ta oleks olnud taltsas või leplik. Vabatahtlikult ta ligi ei tulnud ja silmad olid endiselt kahtlust täis. Oli aeg alluvusvahekord paika panna. Hobune peab ilma põgenemisreaktsioonita ligi laskma ja ka ilma sundimata ja meelitamata ise tulema. Kordetrennid läksid pikemaks ja väsitavamaks. Kasutasin sama meetodit, mida karjajuht uue hobusega: ajada nii kaua eemale kui hobune näitab välja alandlikkust ja lubab läheneda. Hiljem juba läheneb ise kui sina lubad. (Võhikutele ütleks kohe, et see meetod ei tähenda hobuse hingetuks ajamist, vaid tema kehakeele väga hoolikat jälgimist, niiet ärge hakake üldse mölisema sellest, et ikka heaga peab kõike tegema. Vaadake, kuidas hobused karjas suhtlevad!) No põhimõtteliselt läks sellega 2 päeva kuni hobune nii kordel kui ka koplis lahtiselt olles minu juurde hakkas tulema, kui ma teda enda juurde (mitte kätt kaerakopsikuga pikalt ees hoides:) ootasin.
Miks tema esimene oli? Sest nii mõttetut muidusööjat ei olnud vaja tallis kauem pidada ja pidin tema kõigepealt müügikõlbulikuks tegema. Kuidas siis mõttetu? Noh ta oli selline pisikest kasvu ja punnis silmadega. Karv oli seljas suht tokerdanud. Temperamendilt tulisevõitu ja inimest ligi ei lasknud. Boksis pööras inimesele reeglina tagumiku (ja lõi). Teiste hobustega käituda ei osanud, kippus selga hüppama – sellepärast käis eraldi koplis, mitte karjamaal. Oskas boksis lõhkuda ja laamendada. Väidetavad inimesevigastamise juhtumid olid ka tema hingel.
Boksis mindki ligi ei lasknud, kuigi võtsin asja erilise rahuga. Näha oli, et hirmu on temas rohkem kui metsikust. Õnn et päitsed peas olid, mingi võttega sain ikka kuskilt kinni. Aga minu lootused teda korde peal harjutama ja kasvatama hakata olid küll utoopiliselt optimistlikud. No muidugi - kui hobune polnud kunagi korde peal käinud.
Niisiis möödus esimene nädal hobust boksis rahustades ja väikses koplis lahtiselt jooksutades. Närviline ja võhmata hobune oli õues alati juba peale 10 minutit läbimärg. Boksi läks ikka lahtiselt mööda koridori joostes. Mõne aja pärast hakkas hobusele tunduma, et ma ei tahagi teda ära tappa: ei boksis ega õues. Aga eks ta kahtlustas midagi ikka, kahtlustab siiani aeg-ajalt. Lisaks häälega rahustamisele hakkasin boksis ka käsi liigutama ja õige varsti võisin juba harjamise peale mõelda. Tokerdanud karv sai kohevaks ja läikivaks. Pean teda siiani üheks ilusama kasukaga hobuseks.
Umbes samal ajal hakkasin teda käe otsas õue viima ja lahtiselt jooksmisest sai rohkem ringiratast edasiajamine. Et nagu ilma kordeta kordetamine. Mingil hetkel, umbes 1,5 nädalat pärast alustamist, kui hobune oma 7 aasta jooksul kogutud hirmust umbes poole oli välja jooksnud, panin korde külge. Ta ei protestinud üldse, ei tirinud välja, ei tormanud kabuhirmus. Konkreetse kujuga ringil selgus, et tal on väga hea tasakaal. Keskmise suurusega korderingil ei valmistanud kummastki jalast galoppitõus talle kunagi probleemi.
Aga see kõik ei tähendanud et ta oleks olnud taltsas või leplik. Vabatahtlikult ta ligi ei tulnud ja silmad olid endiselt kahtlust täis. Oli aeg alluvusvahekord paika panna. Hobune peab ilma põgenemisreaktsioonita ligi laskma ja ka ilma sundimata ja meelitamata ise tulema. Kordetrennid läksid pikemaks ja väsitavamaks. Kasutasin sama meetodit, mida karjajuht uue hobusega: ajada nii kaua eemale kui hobune näitab välja alandlikkust ja lubab läheneda. Hiljem juba läheneb ise kui sina lubad. (Võhikutele ütleks kohe, et see meetod ei tähenda hobuse hingetuks ajamist, vaid tema kehakeele väga hoolikat jälgimist, niiet ärge hakake üldse mölisema sellest, et ikka heaga peab kõike tegema. Vaadake, kuidas hobused karjas suhtlevad!) No põhimõtteliselt läks sellega 2 päeva kuni hobune nii kordel kui ka koplis lahtiselt olles minu juurde hakkas tulema, kui ma teda enda juurde (mitte kätt kaerakopsikuga pikalt ees hoides:) ootasin.
Kui tunne ütles, et mingi usaldus ja austus minu vastu oli tekkinud, tutvustasin talle sadulat. Ise pabistasin ikka päris kõvasti. Tema nuusutas – ei midagi. Asetasin seljale – ei midagi. Tõmbasin sadulavöö kinni – mis te arvate mis juhtus? Ei midagi. Läksin kordetama – täiesti normaalne. Suur ja positiivne üllatus igatahes.
Sealtmaalt alates läks kõik aina kiiremini. Mõned päevad boksis selgaminemist imiteerides või sadulal kõhutades. Boksis selgaminek ja esimesed sammud minu raskusega. Veel enne 3 nädala möödumist algusest oligi esimest korda lahtiselt (kopliaias) seljas käidud. 3-nda trenni tegin juba tavalisel piirdeaiata sõiduplatsil. 5-ndal korral oli esimene „võõras“ seljas. 6-ndat korda mainisin postituses "tänased ratsutajad".
Praegu on nr. 1 tundlik ja elastse liikumisega kuulekas hobune. Painutab, toetab ratsmele, jookseb veidi kokku. Tema tasakaal on lumes sõites parem kui näiteks Vital. Ja ma pean veel kordama: tema ülipehme, kohev ja läikiv tumekõrb kasukas on üks ilusamaid, mida olen näinud.
PS! Reilika on mind Genfiga palju aidanud. Tänx.
Sealtmaalt alates läks kõik aina kiiremini. Mõned päevad boksis selgaminemist imiteerides või sadulal kõhutades. Boksis selgaminek ja esimesed sammud minu raskusega. Veel enne 3 nädala möödumist algusest oligi esimest korda lahtiselt (kopliaias) seljas käidud. 3-nda trenni tegin juba tavalisel piirdeaiata sõiduplatsil. 5-ndal korral oli esimene „võõras“ seljas. 6-ndat korda mainisin postituses "tänased ratsutajad".
Praegu on nr. 1 tundlik ja elastse liikumisega kuulekas hobune. Painutab, toetab ratsmele, jookseb veidi kokku. Tema tasakaal on lumes sõites parem kui näiteks Vital. Ja ma pean veel kordama: tema ülipehme, kohev ja läikiv tumekõrb kasukas on üks ilusamaid, mida olen näinud.
PS! Reilika on mind Genfiga palju aidanud. Tänx.
kroonidelt eurodele üleminekuga seoses oli keskpanga ja kommertskursside erinevuste tõttu genfi vanus 1 aastaga plussi läinud. viga nüüd parandatud.
ReplyDeleteAlates tänasest, 1. veebruarist on Tele2 kõik Elisa poolt esitatud numbri teisaldamise taotlused tagasi lükanud või tühistanud, põhjendades seda eurole ülemineku või muu põhjusega. (allikas Äripäev)
ReplyDeleteTele2 kordab minu nalja. Kui mina eksisin 1-ga, siis paistab et Tele2 paneb 100-ga. :)
Ohsa. Ei kujutanud ettegi, et Genf selline nukits oli.
ReplyDeleteSupertore, et kirja paned. Vaevalt sa ka seda kõike u 100 korda viitsid ümber rääkida ja uued seiklused tulevad ju peale.
Muu lugemine tegi ruumi praegu :)