tänased ratsutajad

Meeli sulas trenni lõpuks lahti. Hobune muutus ka kohe pehmemaks. Kas ta võtab asja tõesti nii tõsiselt? Nagu takistussõidus esimese veani. Ega trennis ju kp. ei anta!
Älisil läheb paremini juba. Aga aeg-ajalt viskab tal ikka närvi krussi ja siis läheb vana rada pidi edasi. Ennast tuleb vaos hoida! See viga saab muidu saatuslikuks.
Marget, vaene laps! Hobuseomanik õpetas teda eelmine päev. Ristivastupidi kui mina. No keda sa usud?! Alati seda kes lähemal on!
Katarina ja Sandra nägid kohati välja nagu hirmunud hiired. Võtke vabalt! Aga julgelt! Ega keegi pole meistriks sündinud, seda õpitakse!

Väänas käis Kristiin Nr.1 seljas. Tore elu hobusel: 6. kord sadulas ja juba 3-as ratsanik. Küll nii tehakse häid hobuseid! Aga Kristiin oli väga tubli, kõlbaks ratsastajaks küll :)
Lotta oli eksinud tšikk Viru keskusest - täiesti beib. Aga midagi tönkas ikka ratsutamisest ka:) Ja juuksed lehvisid uhkelt päikese käes. Peakski kehtestama reegli: "Kellel on oht rikkuda soengut, ei pea kaskat kandma." Ja turvapatju pole vaja kui on meik näos - rikuks ära :)  Live hard, die young, leave a pretty body!!

Veskas oli Terje sp.grupi trenn, mille teemaks tundus olevat "hobuse selga ronimine ja kergendamise õppimine". Kadri-Liis ja Miriam olid päris hakkajad selga ronijad. Enamus said kergendmise selgemaks, vist. Need, kes kergendada oskasid (2 tk) küll treeneri tähelepanu ei saanud.  Hugo, Kardo, Talisman ja Hektor on muideks sportgrupi jaoks liiga rasked hobused, kus küll treeneri silmad olid. Õpilaste elu ja tervist selliste hulludega proovile panna on ikka täielik õnnemäng. Kui hobune lollitab, siis tuleb ta kordele panna Terje!

Enelin on päris tegija juba. Inspiratsiooni andis 1-2-3-4 süsteemi jaoks. Tuli sita tujuga, lahkus parema tujuga. See on asi mis peaks kõiki ratsanikke ühendama.
Ise käisin Nr.2 seljas. Mis küll sunnib hobust kuulama ratsanikku, kes on tal teist korda elus seljas, ei kuulu tema liiki ega kõnele temaga samas keeles? Hobused on ikka haruldaselt leplikud.