Koolisõit on ratsutamise alus! Sa saavutad hobusega hea kontakti ja parema koostöö. Sa õpid paremini hobust juhtima. See on su istakule väga hea! Koolisõit näitab ratsaniku tegelikku taset.
Umbes sellist kiidulaulu KS -ile kuuled sa oma treenerilt või loed ratsutamisalasest kirjandusest. Ohh, kõrvad hakkavad sitavett jooksma, eks ole?
Hiljuti sõitsin jälle üle tüki aja kooli. Ja ma ei mõtle platsi peal omaette kangutamist, vaid ikka kohe võistlustel. Ja saan nüüd välja tuua terve rea koolisõidu tuntavaid plusse, mida tavaliselt eriti ei rõhutata. Mõnesid vist häbist ;)
1) Kui su hobu pole mingi masajalgne poni, siis on tegelikult suur vahe kas ronida hobuse selga hüppejalusega või koolisõidujalusega. No see teine variant on ikka tunduvalt mugavam küll. Ei pea sul üldse nii pikad jalad olema ja painduvus ja jalatõste võivad ka tagasihoidlikumat laadi olla. Niisiis, sobib koolisõit väga hästi lühikeste jalgadega ja paksudele inimestele!
2) KS starti minnes on murede seas kindlasti üsna viimasel kohal hirm allakukkumise ees. Sellest eespool on mured varustuse korrasoleku, hobuse asendi ja koonduse, enda istaku ja skeemi mäletamise pärast. Allakukkumine on ebareaalne, sest KS-is hobune reeglina ei tõrgu ja ei tõmba mööda, samuti on vähetõenäoline sammu totaalne mitteklappimine ja seljapainutusest tingitud sadulast väljapaiskumine. Seega, on koolisõit hea ala argadele inimestele ja neile, kellel sadulas tasakaaluga suuri probleeme on!
3) KS võistlustel on skeemide ja arvestuste valik nii suur, et isegi kui sul juhtub olema laminiitikust 6-jalgne šetlandi poni, siis saad sa suure tõenäosusega sõita just neile mõeldud arvestuses ja võistled nagu võrdne võrdsega. See aga annab sulle võimaluse olla auhinnalisel kohal ja minna koju järjekordse rosetiga. Siit järeldaks, et koolisõit sobib edevatele ja võiduhimulistele ratsanikele.
4) Peale paaripäevast väänamist ja käänamist, rappumist ja loksumist, mis oligi minu ettevalmistuseks KS võistlusteks, pean ütlema, et minu hobune oli poole parem kui tavaliselt. S.t. et 30% st oli saanud 50% ajast kontrolli all olev hobune. See oli minu jaoks ikka täiesti ilge pingutus. Aga võistlustele läksin kindlal meelel, sest mu hobune ei olnud kunagi nii hea olnud. Seega, võib-olla sobib KS isegi mulle?
Võistlustel ületasin mõlemas skeemis maagilise piiri 50%. Teises skeemis tundsin ka kohtunike mõistvat ja kaastundvat toetust sellise tulemuse saavutamisel. Siinkohal tahangi tänada D.Pruksi, E.Koksi ja M.Männikut, et nad ei purustanud hävitavate hinnangutega minu püüdlusi ja andsid mulle selgelt mõista, et vaja on oma hobune ikka päriselt ratsmesse saada (mitte ainult 50%).
