Plaanid uueks hooajaks

Nagu enne igat hooaega, tegin ka eelmise aasta alguses plaane, mis puudutasid Vitat ja hüppamist. Tahtsin hobusega hea koostöö saavutada ja selle abil võistlustel ja loomulikult ka treeningus uusi kõrgusi vallutada. 2010 lõppes võistlustega kõrgusel 105 cm. 2011 aasta plaanidesse paigutasin võistlused kõrgustel 100-115 cm. Tegelikult lootsin 120 cm parkuuri ka sõita, aga see oleks boonus olnud. Ja siis tahtsin mõnda üksikut kõrget takistust ka hüpata (trennis näiteks).

Kevadel tegin tohutult tööd oma istaku kallal. Vitaga tehtud trennid olid intensiivsed ja sisukad. Palju kasutasin videotreeningu abi. Esimesteks võistlusteks valmistusin hästi ja juba teistel võistlustel olin ümberhüpetel kõrgusega kuni 115 cm. Loomulikult oli hobune võistlustel veel küllaltki rabe ja ebaühtlane. Aga kuna trennis oli tase stabiilne, siis siit sai ainult paremaks minna. Jeee, sai ta küll!!!

Hobune sai selja peale mingi punni, sadula tagakaare ääre alla. Alguses kannatas ratsutada, siis kulus karv maha. Siis hakkasid seda kohta parmud sööma, nii et veri väljas. Siis aitasid teised hobused karjamaal hammastega seda kärnast kohta sügada ja auk läks üha suuremaks. Siis läks sinna piisavalt mustust sisse ja tulemuseks 5 cm läbimõõduga mädane auk keset hobuse selga. oooo, nii tore!! Paranemine võttis 3 kuud kõige paremat võistlushooaega!

Septembris sain jälle ratsutama hakata ja üsna kiiresti läks hobune paremaks. Kohilasse läksin kuu lõpus juba võistlema 105 ja 120. 105 oligi lausa lust sõita. Võit tuli täitsa muuseas, kuigi ma isegi ei mõelnud tulemusele. Hobune oli rahulik ja painutas. 120 oli seevastu ilmselt liiast, kuna trenni olin sellel kõrgusel kõigest 2 korda teinud. Aga sain läbi raskuste hakkama ja veendusin, et treeninguid jätkates võin ka sellel kõrgusel hästi võistelda.   Mõelda - ma võistlesin Vitaga 3-el võistlusel ja sain oma plaanid täidetud (septembri lõpus ja õues :) Väga napikas :(

Soe sügis muudkui kestis ja kestis ning sain mõnuga õues trennidega jätkata. Hobune muutus aina paremaks ja nii juhtus, et läksin Halloweeni kadrillile Kohilasse Vitaga, et saaks veel pärast hea liivaplatsi peal korraliku trenni teha ja hüpata. Sellest kujunes välja Halloweeni lisapala - kõrgushüpe, kus osalesid ka Lotta ja Kristiin. Jõudsin Vitaga hüpata 155 cm. Senini oli "hüpperekord" :) olnud 125 cm. Ise lootsin, et ehk saan ikka 140st üle.

Oehh, väga tagasihoidlik hooaeg. Või kuidas võtta? Kõik plaanid ju täidetud?! Seega uue hooaja eesmärgid sõnastan täpsemalt, et ei peaks pärast kahetsema, et saingi mis tahtsin ja mitte kopikatki rohkem.

Loodan, et ka teistel ratsutajatel, minu sportlastel ja muidu toredatel inimestel on uue hooaja sihid ja plaanid paigas. Sest ilma soovimata ei saa midagi eladeski. Viimane aeg on hakata plaane sõnastama. Hästi konkreetselt! :)

Jõudu!

Nii kehva suusajälge kui täna Harku metsas oli, pole ma vist kunagi näinud. Või vähemalt mitte viimased kümme-viisteist aastat, kui rajamasinad olemas on olnud. Kunagi kui klassikajälg kujunes kümnete suustajate poolt sissevajutatud rajana, võis taolisi kausjaid õnarusi metsa vahel suusarajaks pidada. Tänasel päeval (eriti arvestades mingit Suurt Rahvusvahelist Suusapäeva vms.) on selline koera saba taktis looklev ja hüplev jäljejäänus ametlikul terviserajal täiesti häbiväärne. Ma võin kihla vedada, et see ei muutunud selliseks 1 päeva jooksul, vaid on tuisku ja suusatajaid pidanud taluma juba 2 päeva. Ahh, et mida ma virisen taolise tasuta asja kallal ratsutamisteemalises blogis.

Minu tänane treeningplaan sai pea peale pööratud, sest rahulikust ühtlasest üldfüüsilisest mahutreeningust sai võitlus püstijäämise nimel. Samas on suusatreening osutunud üldiselt väga heaks vahelduseks jalgade treeningus ja ka lõdvestamises. Nimelt tõmbasin juba suvel ühel tõrkel oma reielihase naksuga valusaks (loe: rebestasin). Massöör ja geelid on küll olukorda parandanud, kuid teatud lihaste ühekülgne treening sadulas ei ole lubanud sellel lihasel täielikult paraneda. Suusatamise käigus saab too aga parajat vahelduvat pingutust-lõdvestust, mida ise pean lausa taastusraviks. Ja tänane seda polnud.

Loodan, et ka teistel ratsutajatel on selge arusaam, et lisaks ratsutamisele tuleb teha nii üldfüüsilist kui ka jõutreeningut. Olen kuulnud päris palju jutte 16-18 aastaste suust, kus räägitakse rikutud põlvedest või krooniliselt valutavast seljast. Need on tegelikult mitte liigse ratsutamise, vaid ühekülgse treeningu tulemused. Au sisse tuleb tõsta kõhulihase harjutused (80-100x  2-3 korda nädalas normaalne 14-15aastasele) ja jooksmine, ujumine, suusatamine ning rattasõit. Arvan, et just tänu nendele ei kurda ma krooniliste valude üle vaatamata pikaajalistele ratsatreeningutele ja paljudele kukkumistele. :)

liiga hea

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Tavaliselt kirjutan ikka siis, kui midagi ikka väga ütlemist vajab. No mingid dziibi- ja bemmivennad ajavad närvi oma venimisega, aga signaaligi annan autoroolis umbes 1 x päevas. Nendest ei viitsi küll kirjutada.
Hobused on nii, nagu nad on. Kui rohkem sõita siis paremad, kui unarusse jätta siis hullemad. Pole midagi kirjutada.
Tööl on töine. Kodus on kodune. Õues on talvine. Ahh, persse, ma olen nii rahulik ja pretensioonitu. Tahaks veidi pikemalt ja emotsionaalsemalt lahata asju, aga ei tule seda mõtterida kuskilt.
Elu on vist liiga hea??
Tegelikult nagu pole. Päris rasked ajad on. Kui tähele panete, siis kõigil on.

Ja siit tuleb minu katsetus ennustajana. Kuna valitsus pole aru saanud, milline see eesti rahvas tegelikult on, ja kuna see rahvas varsti enam olukorda ei talu, siis paljude väljaastumiste ja muu jama tõttu ei pea see valitsus enam selle aasta lõpuni vastu.
Seda ütlen välja selleks, et pärast ei peaks targutama:" I told you so!"