Friday, December 31, 2010

Vahvat aastavahetust ja edukat uut aastat!

Uueaastalubadused. Kuskilt just lugesin, et ega neist ei peeta kinni ja üleüldse on nad mõttetud. Vaidlen vastu: kui oli juba lubadus, siis oli ka mõte sees. Kinnipidamisega on iselugu.

Tegelikult inimesed vajavad verstaposte oma ellu. Sünnipäev, aastavahetus, õnnetus, surm. Erilisemad päevad ja erilisemad sündmused panevad nähtava punkti mingile perioodile ja miks mitte kasutada seda ära uute eesmärkide ja sihtide seadmiseks? Aga üks hea lubadus vajab ka head eeltööd.

Esiteks pead mõtlema, mida sa tegelikult tahad! Et kui see kõik, mida sa soovid ka tegelikult täide läheb, kas sa oled siis rahul? Kas sa tahad head endale ja halba teistele? Kas sa soovid kõigile teistele head, aga unustad enda? Kas sa annad endale lubaduse saavutada midagi ükskõik mis hinnaga? Aga kui makstud hind on liiga kõrge? Sinu lubadus olgu kristallselge pilt perfektselt realiseerunud soovist!

Teiseks. Anna selline lubadus, mis ei sõltu kellestki teisest. Vastasel juhul on sul liiga mugav mõttes viidata teiste tegematajätmistele ja anda lubaduse täitmisel alla. See ei tähenda üldsegi, et lubadus peaks olema kerge või väheambitsioonikas, samuti ei pea kõik vahendid ja variandid sul kohe varnast võtta olema.

Kolmandaks. Lubadus ei ole mitte tegevusplaan, millegi saavutamiseks. Lubadus on tõotus, et teed kõik endast oleneva, et sinu tahtmine saaks. Seega hakkad alles pärast lubaduse andmist selle nimel pingutama, mitte ei mata oma head mõtet enneaegu "aga"-de ja "oleks"-ite alla.

Lõpetuseks. Lubadus on ilma "aga"-deta. Sa ei tohiks lubadust poole pealt ümbermuuta, täiendada või vähendada. Miks? Sest kui sa tõotuse endale andsid, siis olid sinu mõtted selged ja kindlad ning HEAD. Töö käigus hea mõtte ümbertegemine viib selleni, mille kohta öeldakse "...aga välja tuli nagu ikka!"  Lihtsalt pead tegema KÕIK, mis sinust sõltub. Ja kui sellest "kõigest" lõpuks ikkagi ei piisa, siis järgmine kord oled lihtsalt targem ja tead täpsemalt millised on sinu võimed.


Niisiis:
MINA LUBAN, ET ...

PS! Lubadusi ei pea laialt välja kuulutama. Parem variant on: "Enne mune, siis kaaguta!"

Saturday, December 25, 2010

Sõitma!?

"Oleme teel hellitatud Lääne-Euroopasse. Miinuskraadide eest hoiatatakse raadios ja igale Eestimaale langevale lumehelbele pannakse oma nimi. Täna tuleb helbeke Scarlett. Homme ootame külla Tiffany't!" Vähemalt nii tundus seniste ilmaprognooside põhjal, kus lubati suurt sadu jõulupühadeks. 1. püha minu teada* juba läbi ja teine täies hoos.

Käisin väikesel testisõidul nii suusa kui autoga ja võin öelda, et olud on küllaltki talvised. Nähtavus 80-150 m. (vrd. Monika algus) Lumi tikub igasse prakku ja Tallinna paljukannatanud tänavad on JUBA kitsamaks muutunud kui eile. Kohapeal juristavaid autosid on märkimisväärselt palju, sest lahtine 10 cm lund on sadanud väga jäisele pinnale ega jäta autoratastele pidamiseks palju võimalusi.

Suusatades soovitan laiu klassikalaudasid, sest uisku sõites jalgu 15 cm maast tõsta on päris tülikas. Erandina on Nõmme alumine ring siiani suurepärases korras nii uisu kui suusa jaoks :) Kindlasti võtke prillid kaasa, veel parem ujumismask või trimmerivisiir, sest alt poolt lähenev lumi sulab kogu näole.

Kui vaadata ilmamudeleid siis siiani ei toimu nende järgi midagi - sadama peaks hakkama täna õhtul 7-8 paiku ja sealt edasi öö otsa. Niisiis, kes tõelisi elamusi soovib, peaks kannatama õhtuni ja siis väiksemaid teid mööda adrenaliinirallile minema. Sihtpunkt ja kohale jõudmise aeg jätke siiski lahtiseks :) Võtke nädala varud igaks juhuks kaasa. Neid elamusi raha eest juba ei saa!!


* ega ma mingi usklik pole ja kalendrisse ka eriti ei vaata

Sunday, December 19, 2010

Tallitüüpe 14: "tissitädi"

Astud talliuksest sisse ja bOOm! sinu teele on sattunud üllatuspomm. Õigemini kaks tükki. Nad on kinnitatud kindlalt tissitädi külge, kuid sellgipoolest nad lausa hüppavad silma.  Nad on maitsekalt varjatud, kuid märkamisväärselt suured. Tissitädi riietub alati sündsalt ja elegantselt. Ta teab, et temal on lihtne jätta vale muljet. Odavat, litsakat või lohakat.

Tissitädile on geenid andnud kõvasti rohkem kaasavara kui teistele. Tal on mille üle uhkust tunda ja ka mille üle kurta. Tal on rinnahoidjat päriselt vaja, mitte ainult vähese esileupitamiseks.  

Tissitädi näeb hea välja, kuid head istakut see ei garanteeri. Hobuse seljas võtab ta mida erinevamaid asendeid, et tasakaalustada, rahustada ja kontrollida vallandunud õõtsumist. Tihti üritab ta oma naiselikke vorme varjata tõmmates ennast suisa küüru. Kindlasti tekib tal mingil ajal kiusatus katta oma keha suure ja lohvaka jope või dressipluusi alla. See jätab mulje, et lisaks kõigele on ta ka paks.

Teda saadavad tähelepanunäljas sookaaslaste altkulmupilgud ja tögav sosin „Küll on ikka tädil pommid!“. Meeste maailmas on tal lihtne läbi lüüa, sest tema unikaalseid „iseloomuomadusi“ hinnatakse kõrgelt. Kuigi ta on hästi kasvatatud ja viisakas tüdruk, võivad tal olla veidi suuremad ootused temale tehtavate teenete ja järeleandmiste osas.  Ta teab oma väärtust ega karda oma ootusi näoilmetega vürtsitada.

Tissitädi on tubli ratsanik, kes teeb oma trenni põhjalikult ja püüdlikult võideldes igapäevaselt gravitatsiooni, inertsi, elastsuse ja tasakaalutuse mõjudega. Südamlikud kaastundeavaldused!

Wednesday, December 15, 2010

Lumetormisõit vs päevakirurgia

Mõlemad tähtsündmused võtsid ühe ööpäeva, mis olid erilisemad kui sajad muud päevad aastas.
Kumb on parem, võimsam, keerulisem. Kes ütleb, et neid kahte asja ei saa võrrelda on küündimatu. Peab leidma sobivad kriteeriumid ja vaatenurgad. Miks neid võrrelda? Aga miks mitte!

Ettevalmistus:
LS (lumetormisõit). Ürituseks vajalikud asjad ostetud või kaasa võetud. 0,5 tundi. Iseenda ettevalmistamine: pestud-kustud-kammitud, lõug puhtaks. 0,5 tundi. Ajakulu kokku 1 tund.
PK (päevakirurgia). Arstidega konsultatsioonid, analüüside tegemine. 5 tundi kahe kuu jooksul. Iseenda ettevalmistamine: söömata-joomata 17 tundi.
LS  1  :  0  PK

Vaatemäng:
LS. Lumetorm, pimedus, tuled, keerutav-lendlev lumi, ennenägematu lumepaksus teel.
PK. Hommiku TV 2 korda, Postimees 2 korda, ennenägematu ajakiri Inseneerija  :)
LS  2  :  0  PK

Unereziim:
LS. Magatud 6 tundi kitsal võõral diivanil. Alternatiiviks olnuks magamine autos kõveras ja niiskes. Ärkamine helgel hommikul ja lume kühveldamine.
PK. Magatud poolik öö+ 1 tund narkoosi all+ toibumine soojas voodis palatis.
LS  2  :  1  PK

Komplitseeritus:
LS. 1 inimene, 1 auto, kõrvalosades 2 lahket külaelanikku
PK. 1 inimene, 1 rangluu, kirurg, anestesioloog, kõrvalosades op.õed. med.õed (punkt päevakirurgiale kuna, mida rohkem inimesi seda uhkem)
LS  2  :   2  PK

Auto juhtimine
LS. Hoiatused ja hirmutused olid hülgemöla. Juhtimine tõeline väljakutse, proovile pandud erinevad oskused ja omadused. Suurepärane võimalus kogemuste omandamiseks.
PK. Hoiatused ja ettekirjutused olid hülgemöla. Operatsioonijärgselt kontrollitud võime autot juhtida. Igav.
LS  3  :   2  PK

Emotsionaalne laeng/elamus:
LS. Pidev vajadus kontrollida mitmeid erinevaid muutujaid, arvestada ja hinnata kümneid olukordi ning kontsentreeruda 100%. Vaatamata eesmärgi saavutamata jäämisele oli meelolu optimistlik ja järelmaitse sündmusest suurepärane.
PK. Pidev näljatunne ja võimetus olukorda paranda või asjade käiku kiirendada tekitas tahtmise vanduda. Vaatamata operatsiooni edukusele ja positiivsele taastumisele valdab mind hetkel täielik emotsioonitus. Asi lihtsalt tehtud.
LS  4  :   2  PK

Siit päeva soovitus, sõitke lumes ja vältige kirurgiat!
Ei-ei, kui tahate mõistlik inimene olla, vältige mõlemat!

Friday, December 10, 2010

Sõit. Ja kuidas see lõppes.

Ma ei karda halbu teeolusid. Need on pigem huvitav kogemus, väljakutse sõiduoskusele või adrenaliinilaks. Seepärast ei võtnud kuulda ka soovitusi neljapäeva õhtul läheneva tormiga Tallinnast Aegviidu poole mitte sõitma hakata.

Jah, halvad ilmaolud, mis see siis ära ei ole. Sõita tuleb osata! Nii, Peterburi tee. Tuisk, autod igalpool jalus, kiirus 30 km/h, nähtavus 50-100 m, pooled sõidavad avariituledaga. Vahepeal toob tuulehoog teele lumesahmaka, mis vähendab nähtavust 15-20 m peale. Kuna autod liiguvad rongis jälgin läbi lumehägu eespool olevaid punaseid tagatulesid/täppe ja eeldan, et need asuvad tee peal. Jee! Ma ei eksi! Aga kiiremini tahaks sõita. Kose teeremondi alas on 1 sõidurida lahti ja mööda sõita ei saa. Kurat, mida nad koperdavad.

Ohh, teeremont läbi. 2 sõidurida. Tuisk toob paksusid lumepilvi vasakult tee eraldusribalt otse klaasile. Siiski, kui rool otse hoida saab jupiti sõita ka nähtavusega 5 m.  Narva maantee on ju sirge :) Kiirusega 50 km/h olen kiireim auto trassil. Tallinnasse siseneval suunal on midagi juhtunud. 1 km ulatuses seisavad rekkad ja sõidukid rivis. Aeglased autod jäävad selja taha ja "kihutan" 70ga. Kuna nähtavus on 40 m ringis, siis kardan, et sõidan Aegviidu teeotsast mööda.  Ei sõida!

Pööran ära ja mulle avaneb ilus talvetee kohatiste tuisuvaaludega. Nähtavus 50 m ja kiirus 60-70. Autosid teel sisuliselt pole. Mõned möödasõidud teen, aga need lähevad lihtsalt. Dziibid   nimelt   liiklevad  30ga.  Ühel  hetkel  rabab  rajuhoog  mind  vasakult:   nähtavus  0 meetrit, tuisuvaal teel. Selle tulemusel ahmavad autorattad aplalt parempoolset teeäärset hange. Parem esituli mattub lumme, juhitavus kaob. Auto kaldub ikka enam paremale. Loen mõttes meetreid teelt väljasõiduni. Sidur all ja rool vasakul siiski veavad mind teele tagasi. Oojee!  Mõneks ajaks langeb kiirus 50le.  Teeolud on tegelikult normaalsed, lihtsalt nähtavus on sitt. Kas lähituled üles või kaugtuled võimalikult alla reguleeritud - see pakub pidevat tegevust. Vastutulevad kaugtuled hakkavad segama umbes 40 m pealt (mitteautojuhtidele vihjeks: tavaliselt hakkavad 300-400m pealt). Jõuan Aegviitu. Tallinnast sõidetud 1 tund. Normaalne. Aegviidu vahel on tegu, et kiiruspiirangusse mahtuda - tee on tore ja hoog on sees.

Varasemast tean, et pärast Aegviitu võib minna põldude vahel raskemaks. Kiirusepiirang 60 km/h 3 km jooksul tundub ükskord ometi mõistlik. Ega kiiremini ei tahakski. Vist ei saaks ka. Põldude vahel hakkavad tuisuvaalud tihenema ja sügavamaks muutuma. Nähtavus on langenud 30-40 m peale. Kuna juhitavus on niru siis on ka 50st kiirust keeruline hoida. Sõidan julgelt, sest tee on tuttav. Jäneda.

Pärast Jänedat tabab mind pimedus. No ei näe enam. Nähtavus 5 m. Stabiilselt. Lund on tee peal paksult. Auto sumpab. Siis avastan, et teeäärsed helkurid paistavad läbi tuisu mitukümmend meetrit. Enam teed ei vaata, ainult helkureid. Hoian autot nii et vasakul ja paremal helkurid võrdsel kaugusel oleksid. Kiirus ca 30. Kui teel oleks valgustamata objekt oleks kokkupõrge vältimatu. Teisi objekte teel pole :) Jõuan Käravetele ja teeolud paranevad. Bensukat nähes vaatan oma kütuseseisu. 1 pulk. Sellest piisab küll, eks ma homme tangin kuskil. Aravetelt pööran Järva-Jaani peale.

Kasvanud optimismi toel arvan, et ega see lumesadu enam kaua kesta ja teeolud enam hullemaks ei lähe. Eksin! Sõidan ohutuledaga. Tuisuvaalud on pikemad ja sügavamad. Helkureid teeäärtes pole. Nähtavus 2-5 m. Normaalne. Sõita saab! Istun nina vastu klaasi ja annan teise käiguga kogu aeg gaasi. Teel hoiavad mind 2 rattarööbast, mis näitavad tee suunda. Külgedele ei näe üldse. Vähemalt ühe korra hüppab auto õhku kui tuisuvaalust läbi rammib. Tuled tuiskavad kogu aeg kinni, käin neid tihti väljas puhastamas. Liikumahakkamine on vaevaline. Mootoritemperatuur hakkab koormuse tõttu üles ronima. Diislil?! Auto ei jaksa enam eriti, kiirus ca 15 km/h. Võiks juba kohal olla!

Auto hakkab lund haukama, s.t. auto nina lükkab enda ees oleva lumevalli otse esiklaasile. Esiaknast enam läbi ei näe. Peatun korduvalt. Üks järjekordne hang, mille läbin,  lükkab  radiaatori umbe. 30 meetrit hiljem auto mootor keeb. Jään seisma võttes jäljest veidi kõrvale. Ei jäänudki kinni! Puhastan radiaatori võret ja lasen mootoril jahtuda. Lume paksus teel ca 40 cm. Sõites lükkab auto enda ees kogu aeg hange! Kui mootor jahtunud, jätkan teed.

Liikuma hästi ei saa. Pole enam õiget käiku, millega sõita. Loodan, et näen kui keegi vastu tuleb. Lumi on pidevalt vastu esiklaasi. Esiklaasist läbi ei näe kuigi kojamehed töötavad täiskoormusel. Palju järgmise asulani on? Ei tea! Teelt ära pöörata pole kuhugi - suured vallid tee äärtes. Tunne pole enam eriti hea. Korduvalt pean tagurdama, et siis hooga edasi tungida. Võiks 4-vedu olla. Ja kummid võiks olla uued ja vinged, mitte kasutatud 250-kroonised, millelt  naelad  ise  välja koukisin,  et asfalti vähem kulutada. :) It really looks bad!

Pärast järjekordset tagurdamist auto enam edasi ei liigu. Rattad käivad ringi, mootor kipub keema. Auto kaabib rattaalused jäiseks ja pöörab ennast teele diagonaali blokeerides kogu tee. AAAHH, SHIT! Lähen välja vaatama, kas hakata kuhugi tagurpidi minema, kui avastan, et olen mingi talu sissesõiduteest 5 m kaugusel. Lähen kiiresti maja juurde, et labidat laenata. Maja ümber on lumi põlvini. Ust ei ava keegi. Lähen auto juurde ja hakkan autos vedelenud lauajupiga lund rookima. Siis tehakse ka taluuks lahti ja saan labidat laenata. Palun luba ööbida autos õueväravas. Selleks, et teelt minema saada, on lisaks lume kõrvaldamisele vaja veel tuhka maha raputada, et ratastel mingigi pidamine tekiks.

Olen end juba autos sisse seadnud, kui koputatakse aknale ja kutsutakse tuppa teed jooma. Saan ka toas ööbida. Aitäh Helen ja Astrid!

Järgmisel hommikul jõudsin Järva-Jaani, mis oli ainult 1 km kaugusel. Järva-Jaanist välja ei lähe veel praeguseks ühtegi teed. Ca 15 tundi lumevangis oldud :)

Thursday, December 9, 2010

Tallitüüpe 13: "potsataja"

Potsataja on nunnu. Ta teeb sul tuju alati heaks, sest ta on lihtsalt niivõrd päikseline ja positiivne tegelane. Piisab tema nägemisest kui suu muigele läheb.

Potsataja on keskmisest veidi lühem ja kenasti ümar. Eriti hästi on arenenud maandumis- ehk potsatamislihas keha tagaküljel. Ja seda mõjuva põhjusega. Gravitatsioon nimelt mõjub potsatajale eriti tugevasti, võib-olla seletab suurem maa  külgetõmme ka lühema kasvu. Igatahes juhtub alatasa see, et potsataja kukub alla. Jah hobuse seljast, aga ka toolilt, aia pealt ja mis kõige uskumatum - ka oma jalgadelt. Ta kukub peadpööritava tiheduse ja järjekindlusega. Vahel tundub, et ta teeb seda nalja pärast. Pealtnägijad teeb see mõnikord lausa murelikuks tema tervise pärast. Õnneks ei saa ta kunagi haiget ega kaota oma säravat meeleolu. Ainult väga-väga harva, näiteks pärast 5-ndat järjestikust matsu hobuse seljast, võib tunduda, et potsataja on väheke mõlkis.  Aga see ei murra tema entusiasmi – väike lohutus ja päike on jälle pilve tagant väljas.

Potsataja kukkumise tihedus ei anna mingit vihjet tema ratsutamisoskuste kohta. Ta võib võrdse tihedusega kukkuda oma 3-ndas ratsatunnis või ka kogenud ratsutajana, kellel lihtsalt juhtub tihemini sedasamust. Ühesõnaga, õige potsataja leiab üles kõik võimalikud ja võimatud olukorrad kukkumiseks. Kui liigute potsataja läheduses võite hoida oma videokaamera valmis ja saada õnne korral AFV preemia.

Sunday, December 5, 2010

Tallitüübid vahepala

Nagu ma oma esimeses tallitüübi kirjelduses mainisin: Tallis kohtad igasuguseid inimesi. Kõik nad on isiksused. Mõnda tunned paremini, mõni jääb võõraks. Kui võtta inimeselt nimi ja nägu, jääb järele tüüp. Ja tüübid on jälle tuttavad.
Niisiis ei kirjelda ega hinda ma isikuid või isiksusi, vaid erinevaid korduvaid käitumismudeleid. Tallitüübid sisaldavad lisaks temperamendile (koleerik, sangviinik, melanhoolik ja flegmaatik) ja kehaehitusele (asteenik, püknik, atleet), mida ise muuta ei saa, ka õpitud väärtushinnanguid, omandatud komplekse, kehalise aktiivsuse harjumusi ja valitud suhtlemismaneeri, mis kummalisel kombel kombineerudes aeg-ajalt „tüübistuvad“ ning on muudetavad või varjatavad.
Seega on peale peeglisse vaatamist igal ühel võmalus juuksed ära kammida või ninast turritav koll ära pühkida.

Nüüd näide võimalikust valestimõistmisest:
Loed mu blogi ja mõtled hirmuga enda elu üle järele. Oled 12 aastane tüdruk, kes armastab ülekõige hobuseid ja ratsutamist. Sinu ema ei luba sul juukseid värvida ja rinnahoidja on paksult padjakesi täis. Selleks, et rohkem hobustega tegeleda aitad sa võistlustel vanemaid ratsutajaid ja aeg-ajalt sõidad treeneri hobust, kui seda sulle pakutakse. Oled hakanud endale tasapisi varustust soetama: suuliseid ja valjad, kannused ka ostetud. Elu on täitsa normaalne. Ja mis sa pärast blogi lugemist mõtled: kas sa tõesti oled hoopis oled ilus-ugly nohiklik lesbiline hobusearmastajast tehnikasportlane? Ei!
Mis on reaalsus: Sina oled sina!  See, et sinu isiksus koosneb sajast või tuhandest pisiasjast, teebki sinust normaalse inimese. Sa pead oma unistusi taga ajama, õppima ja ennast ületama, sest edasipüüdlemine ongi elu. Alati mõtle, mida sa tahad; alati väljenda oma soove; alati püüa oma õpetaja-treeneri-vanemate õpetustest aru saada; ALATI küsi kui ei taipa; alati tegutse julgelt; mitte kunagi ära püüa edu saavutada kellegi teise arvelt.

Otsi üles, mis tüüp oled sina ... Kuidas teised sind näevad? :)
Kui leiad endale sobiva tüübikirjelduse, siis kindlasti püüa näha neid vihjeid, mis on lisatud, et saaksid ennast parandada. Kui oled endaga rahul, siis püüa näha, mis võib edaspidi juhtuda.  
Kirjeldatud tüübid tulevad aeg-ajalt puhtal kujul tallis vastu. Tundes ratsutajaid ja tallis hängivaid tegelasi, siis võin öelda, et "tõupuhtad" tüübid on haruldused. Ca 500st inimesest 20 aasta jooksul leidub 2-3 sobilikku kandidaati  igasse „tüüpi". Mõni "tüüp" on siiski ka esindajaterohkem. Päris populaarseid tallitüüpe, kellest ma veel kirjutanud polegi ning kelle sarnaseid on rohkem kui mõni üksik, võiks nimetada  „Popid tüübid“. Kõik hobusehaiged ei mahugi kuhugi "tüüpi". Sest nad on täiesti unikaalsed. Sorry ;)
Tallitüüpide kirjeldused on meelelahutus. Nagu horoskoop. Usu või ära usu

Thursday, December 2, 2010

Tallitüüpe 12: "tehnikasportlane"

Tehnikasportlane on talli sattunud saatuse vingerpussi tulemusel. Tal ei ole eeldusi heaks ratsutajaks saada. Tal puudub empaatiavõime, käe- ja kehatunnetus, tasakaalukus ja püsivus. Selle eest on tal piisavalt raha, et saab lubada endale biljaamad, gägid, sprundi, hakamore’i, viite sorti kannused, keeleraua, kolmed kummisuulised (ka õunamaitselised), kangvaljad, külgratsmed, oliive, D-suulisi, kimblewickid ja olümpiad ning loomulikult arvukalt trensleid. Lisaks omab ta kõikvõimalikke variante rinnarihmadest, martingalidest ja kapslitest. Et oleks alati võtta see ainus õige abivahend oma spetsiifiliste probleemide lahendamiseks. Ta on enamiku neist oma hobusele peale toppinud ja veendunud, et hobune on paljudega neist atribuutidest ikka sitt. Õnneks on ta väsimatu katsetaja nagu keskaegne alkeemik kulla otsinguil.

Kuna enamus tränist on tehnikasportlasel üleliigne, siis on temalt hea haruldasemaid asju laenata, sest ostmiseks on need tihti liiga kallid. Ka oskab ta oma kogemustest sulle mõne nõuande kaasa anda, mis küll kahjuks tõeks ei osutu.

Igal tehnikasportlasel on ka oma lemmikseadistus, mida ta iga hobuse peal kasutab. Olgu siis probleemiks lõdvestamine, kõva suu, kiirustamine või koondamine – oma lemmikatribuudiga üritab ta kõik lahendada.

Ta teenib oma rabeda ja kalgivõitu stiiliga palju põlastavaid ja mõistmatuid pilke, kuid ärge unustage – ta katsetab ja õpib. Tegelikult on tal kogemusi ekstreemsete ja haruldaste abivahendite kasutamisest rohkem kui paljudel teenekatel ratsutajatel. Kahjuks ei vii need teda edasi, sest peamine põhjus peitub temas endas. Sorry, vale ala!