Sel pikal "nädalavahetusel", kus EMV-sid peeti sain ma kätte sellised kingitused, mida ma kindlasti ei oodanud. Viimastel aastatel on pigem tulnud järjest ebameeldivaid üllatusi minu kallite tuttavate ratsutajate jätkusuutliku arengu seisukohast: kes on vigane, kellel hobune pekkis, kes loobub, kes pöörab segi, kes hakkab verd kusema, kes saab "täiskasvanuks" jpm.
Aga näe, sünnib ka toredaid, lausa uskumatult positiivseid asju: minu endised õpilased võidavad medaleid Eestikatel. See on suur õnn ka minule, võtan seda kui kingitust. Ei, ma ei soovi killukestki teie võitudest enda nimele - teil nüüd uued treenerid. Kuid siiski, oli aeg kui ma uskusin teie võimetesse ja võimalustesse. Palju jõudu teile ka edaspidiseks. Te teete mind õnnelikuks! Ma ei hakka teie nimesid nimetama, kuna võib-olla ei soovi te mind mäletada, ei taha, et teid minuga miski seoks. Aitähh teile ikkagi!
Minu inimesed, kes sel korral medaleid ei noppinud - teie aeg tuleb! Täpselt samavõrd olen uskunud teisse. See suurteks saavutusteks vajalik "kompott" on olemas kõigis teis, kes olete treeninud minu sportgruppides (ja edasijõudnutes kuna sportgruppi ei mahtunud :). Ärge visake oma võimalusi ära, ärge loobuge. Koguge hoogu, treenige, unistage ja TAHTKE!
Aga ühe nime ütlen ikkagi välja. Windar, nn. "legendaarne" harrastajate võistlusratsu juba aastaid. Minu vedamisel jõudis see hobune Veskimetsa. Kus ta muidu oleks - ei tea. Aga seal, kust ma ta tõin, ei olnud ta küll ei õnnelik, hästisöönud ega terve. Tänud Veskimetsa rahvale sellele hobusele elu kinkimise eest! Palju õnne, Windar! J W O V P M
