Viimaste nädalate jooksul olen juhtumisi või teadlikult läbi elanud üpris palju "huvitavaid" tegemisi. Tavaliselt neist kõva häälega ei räägita.
Juhtus nii, et lõikusin oma rannet. Nagu seda ikka tehakse - siuhti, risti üle käsivarre nii, et veri lippab. Mul oli ka hea vahend selleks - kipsinuga (vast teate - selline üliterav murtava teraga nuga).
Ühel heal päeval hingasin sisse gaasi. Ei, mitte ühe sõõmu, ikka pool päeva järjest. Garanteeritud peavalu ja nõrkusetunne.
Siis juhtus nii, et hüppasin alla 6 kordse maja katuselt. Korduvalt. Loomulikult ilma langevarju, benji või turvarakmeteta.
Sattusin üks päev olukorda, kus vaatasin seestpoolt kuidas suletakse kütusemahuti luuk ja kogu ümbrus mattub pimedusse. Luuk polditi korralikult kinni ja nii see jäigi.
Just meenus, et hiljuti lendas mulle keevitamise käigus silma midagi üpris kuuma ja metalset. See maandus osavalt täpselt silmamunal ja jäi sinna pidama.
Ja siis. Sel nädalavahetusel. Viisin oma hobuse Veskimetsa võistlema ja vaatasin etteastet, millega ta konkurentsitult viimase koha sai.
Mu elu peaks vist küll vilinal imema? Kas on võrreldavat traagikat üldse olemas? Kuidas on võimalik selline pask üle elada?
Ma saan ainult öelda, et mu elu veereb vabalt, hoogsalt ja rõõmsalt nagu kakuke. Ja vabalt veereda saab ainult allamäge. Ja mulle meeldib.
Mis värk sellega üldse on, et ülesmäge peaks elu paremaks minema? Et saaks punnida ja higistada. Et kunagi ei näeks eriti kaugele ette? Et viljakad tasandikud jääksid kaugele seljataha ja eespool ootaks ainult kivid ja igilumi?
Mulle meeldib allamäge! Vabalt ja hoogsalt ja rõõmsalt!
PS! Ma pole pime, vigane, uimas või haiglas.
