Imeline talv!!

Inimesed, kes on näinud mind viimastel nädalatel ringi liikumas, rääkimas või ratsutamas, võivad teha ennatliku järelduse, et olen terve ja teovõimeline. Võib-olla olen isegi normaalse mulje jätnud!? See kõik on illusioon. Ma pole kunagi olnud nii haige, nõrk, väsinud ja tüdinud. Väga vabandan oma blogi jälgijate ees, et nii kaua pole ühtegi postitust ilmunud. Kui ajude asemel on tatt, siis pole midagi eriti toredat tulemas. 

Veetsin just nädalavahetuse värskes õhus ja suuskadel. Midagi lollimat annab välja mõelda, võite arvata. Aga kuna 3 nädalat kodus ravides ja vahel harva tallis käies midagi paremuse poole ei muutnud, siis soovisin kodust röga- ja tatirullide keskelt minema saada. No kui aus olla, ega ma nendest rullidest ei pääsenud - võtsin nad suusarajale kaasa. Nüüd ääristavad minu kollased ja pruunikad rögaklimbid Kurgjärve ja Haanja suusaradasid. Iga 50 meetri tagant.

Aga tänu oma avantüürile tunnen hetkel lõhnu ja maitseid rohkem kui tükil ajal. Hingata saan nina kaudu. Eks näis kaua see rõõm kestab, võib-olla tuleb kõik kuhjaga tagasi. Hetkel tundub, et enda mõõdukas koormamine mobiliseerib organismi ja aitab haigusega võidelda. Ja mõõduka all, olgu selgituseks öeldud, tuleb lugeda, et ma pole elu sees nii aeglaselt suusatanud. Ehk ei pingutanud üle?

06.09. Teema: rebime hobuseid kaheks

III: Kuule üks laps on sul väga õnnetu, kes on edetabelis 4. kohal, ja tahab ka võistlema.

L: Ja-jaa, ma juba kuulsin sellest. Ma pidingi ju alles selleks esmapäevaks panema nimekirja lukku. Ja ma vaatasin ise nädalavahetusel seda edetabelit ja ma praegu kaalun, et keda ma kustutan siit maha, kes ei ole seni välja teeninud kohta finaalis.

III: Mhm

L: Või vahetan mõne niimoodi välja et … Ma arvan et õnnestub teha nii et … Ma usun, et kui ma hobuseid juurde ei broneeri siis on ju täitsa okey.

L: Ma lihtsalt vahetan ja mõned lükkan võistlema teiseks päevaks. Et selle ma lahendan täna ära. Ja tegelikult mitte 1 ei ole neid lapsi, kes väga-väga-väga tahaksid võistelda, vaid neid on 4 pluss veel 1 – nii et kokku 5. Ja nendele ei ole mul kindlasti kõigile hobust anda.

III: Mhm. Ei ole jah. 6 ….. 7 ….. 8…… Veel 2 hobust peab nendest laupäeval tundi minema.

L: Nii et hommikupoolikul ei ole tunde laupäeval? Et sellega saab arvestada? Ei, oot sinu tunnid ikka toimuvad, aga soomlasi ei tule.

III: Jah ma võtan nad hommikul vastu, siis tulevad mul tunnid, siis mul oma lapsed mingil ajal võistlevad …. Jeesus maria!!

L: Aga oled sa lugenud, tuleb sul laupäeval nende hobustega välja?

III: Muidugi ei tule! Ma ei kujuta ette mis ma teen !

No ma ei kujuta ette!!

L: OK

III: Mul on 10 tk tulemas laupäeval. Ja kõik nagu lubasid kindlalt tulla!

L: Ok: Viksur, Viktooria; Paleto….

III: No Paletot ma ei anna algajale! Mul on pisikesed kõik seal.

L: Ma olen pannud juba algaja selga, väga pisikese. Ära karda, see hobune on sontsu. No näiteks Marella on tunduvalt ohtlikum.

III: Nii, Hektori ma saan võtta – ta võistleb enne ära. Marella läheb.

L: Hektor – 4, Marella 5. Leedi võistleb hetkeseisuga ainult 1 korra.

III: Millal ?

L: Ta võistleb 75, see tähendab just sel ajal kui sul vaja – tõenäoliselt jääb ära. Eku, Cameron …

III: Mhm.

L: Näed, ma sain praegu 7.

III: Kas Kardo läheb ka 50-60?

L: Ei, ainult 75.

III: Seda ma saan siis kasutada! Mis kell see hakkab?

L: No, ma pakuks välja pool 12.

 Tiku ja Glamuur sõidavad 50-60, aga neid sa ei pane ka algajatele.

III: No neid ei tahaks panna.

L: Windar sõidab tõenäoliselt ainult 90 esimesel päeval.

III: 5,6,7,8, 9… no ehk jääb veel üks tulemata.

L: Nojah, ma jagan nüüd need hüppetunni hobused ära, siis võistlushobused

nr. 2

Nimi Grandus (Krants) Isa: Grandeur Jr. Ema: Vavilona. Ruun. Vanus 7 a.

Nr. 2 paistis boksis rahulik ja suur. Vastandina teistele hobustele oli ta lihaseline ja suhteliselt siledakarvaline. Ta olla ka mõned aastad tagasi sadulat näinud, kui paar „ratsastajat“ temaga tegelesid. Tema positsioon karjas oli veidi muret ja kahtlusi tekitav: karjajuht. Olin varem kokkupuutunud vaid märadest karjajuhtidega ja nendega ei soovitaks küll tegeleda neil, kel elu armas.

Seega lähenesin talle võib-olla isegi liigset aukartust kaasa võttes. Õnneks oli nr.2 tõeline dzentelmen ja ei kasutanud seda minu vastu ära. Pigem oli ta veidi kartlik, aga sealjuures tasakaalukas. Käe otsas talutamine ei olnud temaga probleem. Ka kordel oskas ta joosta. Ühe väga suure „aga“-ga, millest hiljem. Kuna esimene hobune oli mind hästi ette valmistanud, siis oli Krantsiga tegelemine tõeline walk in the park psühholoogilises plaanis.

Esimestest kordadest peale sai teda kordetada sadulaga. Tema positsioon karjas oli talle mõjunud nii väärikaks tegevalt, et jooksmisega ta küll sina peal ei olnud. Kui nr.1 suutis produtseerida paanilisi spurte ka pool tundi pärast trenni algust, siis nr.2 tegi piitsa eest joostes keskmise pingutusega 2 ringi traavi ja arvas, et tema töö on nüüd tehtud. Seega oli tema võhmatrenn ka mulle võhmatrenni eest – käisin ju poole korderingi peal kaasas ja togisin teda pidevalt edasi.

Ja siis see suur „aga“. Tublid „ratsastajad“ olid sedavõrd lollid ja mugavad olnud, et ei karistanud ära hobuse omavolilist ümberpööramist kordel paremale joostes ja kordetasidki teda ainult vasakule. Seega oli hobune üdini veendunud, et paremale jooksmise asemel korde üle turja tõmbamine ja kordetaja mööda platsi ringi lohistamine oligi see, mida temalt oodati. Seoses sellega lisandus paremale kordetades mulle koormust veelgi: lisaks sellele et käisin-jooksin kaasa 2/3 korderingi ulatuses, pidin hoidma kordet ideaalselt pingul, et vältida väljapööramist, jälgima silm pulkas peas iga tema liigutust ennetamaks järjekordset omavolitsemist ja loomulikult töötlema teda piitsaga, et ta tähelepanu ja hoog ei raugeks. No tegelikult olidki raskemad 2 esimest päeva. Opa tönkas üpris kiiresti ära seose sigatsemise ja nõelava piitsa vahel.

Üldiselt oli pärast 3-4 kordetrenni selge, et probleeme selle hobuse sadulasse panemine endast ei kujuta. Kord kui Reilika käepärast oli, saigi korde otsas selgaminek ära tehtud, sest kohe lahtiselt sõita ma siiski ei söandanud. Hobune seisis ilusti paigal ja ka esimesed sammud sujusid mõnusalt. Ja siis, uuups, tuli meelde, et oleksin võinud siiski kaska pähe panna. See oli ikka päris paras bläkk, aga ei maksnud õnneks kätte. Alla ronima ei hakanud enne kui samm-traav nii kordel kui lahtiselt tehtud oli. Ega ta sadulas paremini ei liikunud kui korde peal ja siis saigi selgeks, et jooksuharjumuse tekitamine on temaga põhitöö. Teise trenni tegin temaga suure platsi peal koos teiste hobustega. Ta nägi algusest peale imposantne välja ja kui liikus, siis ilusa efektse traaviga.

Praegu võiks nr.2 kohta öelda, et ta on ideaalne tunnihobune: tasakaalukas, kuulekas, hea pehme traaviga, ei reageeri üle kui ka ratsanik peaks midagi valesti tegema. Loomulikult ei ole see tema lagi, aga sellistes lumeoludes mingeid ratsastamise imesid juba ette ei võta. Tema hea kehaehitus ja liikumised, stabiilne loomus ja kiire õpivõime teevad temast kindlasti suurepärase harrastushobuse, võib-olla isegi püüdliku M taseme koolisõidusuksu. Eks kui kevadel hüppama hakkame, saab näha, mida tal selles vallas pakkuda on.

1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+1+.........+7=10000

10 tonnis on 10.000 liitrit vett. Ühes hektaris on 10.000 ruutmeetrit.  Minu blogil täitus 10.000 külastust.

Ma arvasin kunagi seda blogi alustades, et 500 külastust kuus oleks päris kõva sõna. See tähendab, et blogil oleks üks fänn, kes külastaks seda 17x päevas,  120x nädalas ja 500x kuus. Selgus, et mul on hoopis 6 fänni, kes sama intensiivselt oma aega minu blogis surnuks löövad. Tänan teid, te olete fantastilised!

Tegelikult tänan kõiki lugejaid, nii neid kes regulaarselt siit meelelahutust otsivad, kui neid kes põletavamaid teemasid luuramas käivad. Te olete mind leidnud vaatamata puudulikule reklaamile. Eriti toredad on need, kes follow'vad. Kõige tublimad on need, kes arvamust avaldavad ja kommentaare kirjutavad. Kõige viisakamad on need, kes sinna nime (aliase) ka alla kirjutavad. Kuigi jah, ega ma ei tea teid varjunimede taga. Seega loodan, et inimesed käivad mu blogis selle meeldivuse pärast, mitte selleks et hambaid kiristada või Tarmo Kutsari kombel postituste väljatrükke kausta koguda ja siis töövaidluskomisjonile, politseile või ratsaliidule ette sööta kui laimavat materjali.  Really clever :)  OLGE SIIS TOREDAD, TUBLID JA VIISAKAD.   SEE ON MINU BLOGI!   KUI EI MEELDI ÄRGE LUGEGE!