Nimi Grandus (Krants) Isa: Grandeur Jr. Ema: Vavilona. Ruun. Vanus 7 a.
Nr. 2 paistis boksis rahulik ja suur. Vastandina teistele hobustele oli ta lihaseline ja suhteliselt siledakarvaline. Ta olla ka mõned aastad tagasi sadulat näinud, kui paar „ratsastajat“ temaga tegelesid. Tema positsioon karjas oli veidi muret ja kahtlusi tekitav: karjajuht. Olin varem kokkupuutunud vaid märadest karjajuhtidega ja nendega ei soovitaks küll tegeleda neil, kel elu armas.
Seega lähenesin talle võib-olla isegi liigset aukartust kaasa võttes. Õnneks oli nr.2 tõeline dzentelmen ja ei kasutanud seda minu vastu ära. Pigem oli ta veidi kartlik, aga sealjuures tasakaalukas. Käe otsas talutamine ei olnud temaga probleem. Ka kordel oskas ta joosta. Ühe väga suure „aga“-ga, millest hiljem. Kuna esimene hobune oli mind hästi ette valmistanud, siis oli Krantsiga tegelemine tõeline walk in the park psühholoogilises plaanis.
Esimestest kordadest peale sai teda kordetada sadulaga. Tema positsioon karjas oli talle mõjunud nii väärikaks tegevalt, et jooksmisega ta küll sina peal ei olnud. Kui nr.1 suutis produtseerida paanilisi spurte ka pool tundi pärast trenni algust, siis nr.2 tegi piitsa eest joostes keskmise pingutusega 2 ringi traavi ja arvas, et tema töö on nüüd tehtud. Seega oli tema võhmatrenn ka mulle võhmatrenni eest – käisin ju poole korderingi peal kaasas ja togisin teda pidevalt edasi.
Ja siis see suur „aga“. Tublid „ratsastajad“ olid sedavõrd lollid ja mugavad olnud, et ei karistanud ära hobuse omavolilist ümberpööramist kordel paremale joostes ja kordetasidki teda ainult vasakule. Seega oli hobune üdini veendunud, et paremale jooksmise asemel korde üle turja tõmbamine ja kordetaja mööda platsi ringi lohistamine oligi see, mida temalt oodati. Seoses sellega lisandus paremale kordetades mulle koormust veelgi: lisaks sellele et käisin-jooksin kaasa 2/3 korderingi ulatuses, pidin hoidma kordet ideaalselt pingul, et vältida väljapööramist, jälgima silm pulkas peas iga tema liigutust ennetamaks järjekordset omavolitsemist ja loomulikult töötlema teda piitsaga, et ta tähelepanu ja hoog ei raugeks. No tegelikult olidki raskemad 2 esimest päeva. Opa tönkas üpris kiiresti ära seose sigatsemise ja nõelava piitsa vahel.
Üldiselt oli pärast 3-4 kordetrenni selge, et probleeme selle hobuse sadulasse panemine endast ei kujuta. Kord kui Reilika käepärast oli, saigi korde otsas selgaminek ära tehtud, sest kohe lahtiselt sõita ma siiski ei söandanud. Hobune seisis ilusti paigal ja ka esimesed sammud sujusid mõnusalt. Ja siis, uuups, tuli meelde, et oleksin võinud siiski kaska pähe panna. See oli ikka päris paras bläkk, aga ei maksnud õnneks kätte. Alla ronima ei hakanud enne kui samm-traav nii kordel kui lahtiselt tehtud oli. Ega ta sadulas paremini ei liikunud kui korde peal ja siis saigi selgeks, et jooksuharjumuse tekitamine on temaga põhitöö. Teise trenni tegin temaga suure platsi peal koos teiste hobustega. Ta nägi algusest peale imposantne välja ja kui liikus, siis ilusa efektse traaviga.
Praegu võiks nr.2 kohta öelda, et ta on ideaalne tunnihobune: tasakaalukas, kuulekas, hea pehme traaviga, ei reageeri üle kui ka ratsanik peaks midagi valesti tegema. Loomulikult ei ole see tema lagi, aga sellistes lumeoludes mingeid ratsastamise imesid juba ette ei võta. Tema hea kehaehitus ja liikumised, stabiilne loomus ja kiire õpivõime teevad temast kindlasti suurepärase harrastushobuse, võib-olla isegi püüdliku M taseme koolisõidusuksu. Eks kui kevadel hüppama hakkame, saab näha, mida tal selles vallas pakkuda on.
Nr. 2 paistis boksis rahulik ja suur. Vastandina teistele hobustele oli ta lihaseline ja suhteliselt siledakarvaline. Ta olla ka mõned aastad tagasi sadulat näinud, kui paar „ratsastajat“ temaga tegelesid. Tema positsioon karjas oli veidi muret ja kahtlusi tekitav: karjajuht. Olin varem kokkupuutunud vaid märadest karjajuhtidega ja nendega ei soovitaks küll tegeleda neil, kel elu armas.
Seega lähenesin talle võib-olla isegi liigset aukartust kaasa võttes. Õnneks oli nr.2 tõeline dzentelmen ja ei kasutanud seda minu vastu ära. Pigem oli ta veidi kartlik, aga sealjuures tasakaalukas. Käe otsas talutamine ei olnud temaga probleem. Ka kordel oskas ta joosta. Ühe väga suure „aga“-ga, millest hiljem. Kuna esimene hobune oli mind hästi ette valmistanud, siis oli Krantsiga tegelemine tõeline walk in the park psühholoogilises plaanis.
Esimestest kordadest peale sai teda kordetada sadulaga. Tema positsioon karjas oli talle mõjunud nii väärikaks tegevalt, et jooksmisega ta küll sina peal ei olnud. Kui nr.1 suutis produtseerida paanilisi spurte ka pool tundi pärast trenni algust, siis nr.2 tegi piitsa eest joostes keskmise pingutusega 2 ringi traavi ja arvas, et tema töö on nüüd tehtud. Seega oli tema võhmatrenn ka mulle võhmatrenni eest – käisin ju poole korderingi peal kaasas ja togisin teda pidevalt edasi.
Ja siis see suur „aga“. Tublid „ratsastajad“ olid sedavõrd lollid ja mugavad olnud, et ei karistanud ära hobuse omavolilist ümberpööramist kordel paremale joostes ja kordetasidki teda ainult vasakule. Seega oli hobune üdini veendunud, et paremale jooksmise asemel korde üle turja tõmbamine ja kordetaja mööda platsi ringi lohistamine oligi see, mida temalt oodati. Seoses sellega lisandus paremale kordetades mulle koormust veelgi: lisaks sellele et käisin-jooksin kaasa 2/3 korderingi ulatuses, pidin hoidma kordet ideaalselt pingul, et vältida väljapööramist, jälgima silm pulkas peas iga tema liigutust ennetamaks järjekordset omavolitsemist ja loomulikult töötlema teda piitsaga, et ta tähelepanu ja hoog ei raugeks. No tegelikult olidki raskemad 2 esimest päeva. Opa tönkas üpris kiiresti ära seose sigatsemise ja nõelava piitsa vahel.
Üldiselt oli pärast 3-4 kordetrenni selge, et probleeme selle hobuse sadulasse panemine endast ei kujuta. Kord kui Reilika käepärast oli, saigi korde otsas selgaminek ära tehtud, sest kohe lahtiselt sõita ma siiski ei söandanud. Hobune seisis ilusti paigal ja ka esimesed sammud sujusid mõnusalt. Ja siis, uuups, tuli meelde, et oleksin võinud siiski kaska pähe panna. See oli ikka päris paras bläkk, aga ei maksnud õnneks kätte. Alla ronima ei hakanud enne kui samm-traav nii kordel kui lahtiselt tehtud oli. Ega ta sadulas paremini ei liikunud kui korde peal ja siis saigi selgeks, et jooksuharjumuse tekitamine on temaga põhitöö. Teise trenni tegin temaga suure platsi peal koos teiste hobustega. Ta nägi algusest peale imposantne välja ja kui liikus, siis ilusa efektse traaviga.
Praegu võiks nr.2 kohta öelda, et ta on ideaalne tunnihobune: tasakaalukas, kuulekas, hea pehme traaviga, ei reageeri üle kui ka ratsanik peaks midagi valesti tegema. Loomulikult ei ole see tema lagi, aga sellistes lumeoludes mingeid ratsastamise imesid juba ette ei võta. Tema hea kehaehitus ja liikumised, stabiilne loomus ja kiire õpivõime teevad temast kindlasti suurepärase harrastushobuse, võib-olla isegi püüdliku M taseme koolisõidusuksu. Eks kui kevadel hüppama hakkame, saab näha, mida tal selles vallas pakkuda on.
No comments:
Post a Comment