Sõit. Ja kuidas see lõppes.

Ma ei karda halbu teeolusid. Need on pigem huvitav kogemus, väljakutse sõiduoskusele või adrenaliinilaks. Seepärast ei võtnud kuulda ka soovitusi neljapäeva õhtul läheneva tormiga Tallinnast Aegviidu poole mitte sõitma hakata.

Jah, halvad ilmaolud, mis see siis ära ei ole. Sõita tuleb osata! Nii, Peterburi tee. Tuisk, autod igalpool jalus, kiirus 30 km/h, nähtavus 50-100 m, pooled sõidavad avariituledaga. Vahepeal toob tuulehoog teele lumesahmaka, mis vähendab nähtavust 15-20 m peale. Kuna autod liiguvad rongis jälgin läbi lumehägu eespool olevaid punaseid tagatulesid/täppe ja eeldan, et need asuvad tee peal. Jee! Ma ei eksi! Aga kiiremini tahaks sõita. Kose teeremondi alas on 1 sõidurida lahti ja mööda sõita ei saa. Kurat, mida nad koperdavad.

Ohh, teeremont läbi. 2 sõidurida. Tuisk toob paksusid lumepilvi vasakult tee eraldusribalt otse klaasile. Siiski, kui rool otse hoida saab jupiti sõita ka nähtavusega 5 m.  Narva maantee on ju sirge :) Kiirusega 50 km/h olen kiireim auto trassil. Tallinnasse siseneval suunal on midagi juhtunud. 1 km ulatuses seisavad rekkad ja sõidukid rivis. Aeglased autod jäävad selja taha ja "kihutan" 70ga. Kuna nähtavus on 40 m ringis, siis kardan, et sõidan Aegviidu teeotsast mööda.  Ei sõida!

Pööran ära ja mulle avaneb ilus talvetee kohatiste tuisuvaaludega. Nähtavus 50 m ja kiirus 60-70. Autosid teel sisuliselt pole. Mõned möödasõidud teen, aga need lähevad lihtsalt. Dziibid   nimelt   liiklevad  30ga.  Ühel  hetkel  rabab  rajuhoog  mind  vasakult:   nähtavus  0 meetrit, tuisuvaal teel. Selle tulemusel ahmavad autorattad aplalt parempoolset teeäärset hange. Parem esituli mattub lumme, juhitavus kaob. Auto kaldub ikka enam paremale. Loen mõttes meetreid teelt väljasõiduni. Sidur all ja rool vasakul siiski veavad mind teele tagasi. Oojee!  Mõneks ajaks langeb kiirus 50le.  Teeolud on tegelikult normaalsed, lihtsalt nähtavus on sitt. Kas lähituled üles või kaugtuled võimalikult alla reguleeritud - see pakub pidevat tegevust. Vastutulevad kaugtuled hakkavad segama umbes 40 m pealt (mitteautojuhtidele vihjeks: tavaliselt hakkavad 300-400m pealt). Jõuan Aegviitu. Tallinnast sõidetud 1 tund. Normaalne. Aegviidu vahel on tegu, et kiiruspiirangusse mahtuda - tee on tore ja hoog on sees.

Varasemast tean, et pärast Aegviitu võib minna põldude vahel raskemaks. Kiirusepiirang 60 km/h 3 km jooksul tundub ükskord ometi mõistlik. Ega kiiremini ei tahakski. Vist ei saaks ka. Põldude vahel hakkavad tuisuvaalud tihenema ja sügavamaks muutuma. Nähtavus on langenud 30-40 m peale. Kuna juhitavus on niru siis on ka 50st kiirust keeruline hoida. Sõidan julgelt, sest tee on tuttav. Jäneda.

Pärast Jänedat tabab mind pimedus. No ei näe enam. Nähtavus 5 m. Stabiilselt. Lund on tee peal paksult. Auto sumpab. Siis avastan, et teeäärsed helkurid paistavad läbi tuisu mitukümmend meetrit. Enam teed ei vaata, ainult helkureid. Hoian autot nii et vasakul ja paremal helkurid võrdsel kaugusel oleksid. Kiirus ca 30. Kui teel oleks valgustamata objekt oleks kokkupõrge vältimatu. Teisi objekte teel pole :) Jõuan Käravetele ja teeolud paranevad. Bensukat nähes vaatan oma kütuseseisu. 1 pulk. Sellest piisab küll, eks ma homme tangin kuskil. Aravetelt pööran Järva-Jaani peale.

Kasvanud optimismi toel arvan, et ega see lumesadu enam kaua kesta ja teeolud enam hullemaks ei lähe. Eksin! Sõidan ohutuledaga. Tuisuvaalud on pikemad ja sügavamad. Helkureid teeäärtes pole. Nähtavus 2-5 m. Normaalne. Sõita saab! Istun nina vastu klaasi ja annan teise käiguga kogu aeg gaasi. Teel hoiavad mind 2 rattarööbast, mis näitavad tee suunda. Külgedele ei näe üldse. Vähemalt ühe korra hüppab auto õhku kui tuisuvaalust läbi rammib. Tuled tuiskavad kogu aeg kinni, käin neid tihti väljas puhastamas. Liikumahakkamine on vaevaline. Mootoritemperatuur hakkab koormuse tõttu üles ronima. Diislil?! Auto ei jaksa enam eriti, kiirus ca 15 km/h. Võiks juba kohal olla!

Auto hakkab lund haukama, s.t. auto nina lükkab enda ees oleva lumevalli otse esiklaasile. Esiaknast enam läbi ei näe. Peatun korduvalt. Üks järjekordne hang, mille läbin,  lükkab  radiaatori umbe. 30 meetrit hiljem auto mootor keeb. Jään seisma võttes jäljest veidi kõrvale. Ei jäänudki kinni! Puhastan radiaatori võret ja lasen mootoril jahtuda. Lume paksus teel ca 40 cm. Sõites lükkab auto enda ees kogu aeg hange! Kui mootor jahtunud, jätkan teed.

Liikuma hästi ei saa. Pole enam õiget käiku, millega sõita. Loodan, et näen kui keegi vastu tuleb. Lumi on pidevalt vastu esiklaasi. Esiklaasist läbi ei näe kuigi kojamehed töötavad täiskoormusel. Palju järgmise asulani on? Ei tea! Teelt ära pöörata pole kuhugi - suured vallid tee äärtes. Tunne pole enam eriti hea. Korduvalt pean tagurdama, et siis hooga edasi tungida. Võiks 4-vedu olla. Ja kummid võiks olla uued ja vinged, mitte kasutatud 250-kroonised, millelt  naelad  ise  välja koukisin,  et asfalti vähem kulutada. :) It really looks bad!

Pärast järjekordset tagurdamist auto enam edasi ei liigu. Rattad käivad ringi, mootor kipub keema. Auto kaabib rattaalused jäiseks ja pöörab ennast teele diagonaali blokeerides kogu tee. AAAHH, SHIT! Lähen välja vaatama, kas hakata kuhugi tagurpidi minema, kui avastan, et olen mingi talu sissesõiduteest 5 m kaugusel. Lähen kiiresti maja juurde, et labidat laenata. Maja ümber on lumi põlvini. Ust ei ava keegi. Lähen auto juurde ja hakkan autos vedelenud lauajupiga lund rookima. Siis tehakse ka taluuks lahti ja saan labidat laenata. Palun luba ööbida autos õueväravas. Selleks, et teelt minema saada, on lisaks lume kõrvaldamisele vaja veel tuhka maha raputada, et ratastel mingigi pidamine tekiks.

Olen end juba autos sisse seadnud, kui koputatakse aknale ja kutsutakse tuppa teed jooma. Saan ka toas ööbida. Aitäh Helen ja Astrid!

Järgmisel hommikul jõudsin Järva-Jaani, mis oli ainult 1 km kaugusel. Järva-Jaanist välja ei lähe veel praeguseks ühtegi teed. Ca 15 tundi lumevangis oldud :)