Räägiksin ka oma hobustest, kes mind aeg-ajalt seljas peavad kandma. Need on "1", "2", "3" ja Vita ja Greifer. Miks on osadel hobustel number? Sellepärast, et selline on nende sadulasse panemise järjekord ja ma ei omistaks nende nimedele ülearu tähendust, kuna pärast 10 aastat järjepano Grandeur Jr.-ga on kõik G-tähega nimed juba niikuinii talliomanikul teist korda kasutuses :) Lisaks oli kunagi väga palju Glandreid-Grendleid ühesõnaga mingeid suht anonüümseid Klambreid nii, et pea hakkas huugama. Selgem ja konkreetsem on 1, 2, 3.
Vita on muutunud ahneks ja laisaks söödikuks. Parasjagu karvane on ka. Trenni teeb vähe ja õues teiste hobustega ka koos joosta ei viitsi. Aga saab nendega vähemalt hästi läbi. No muidugi – ta ju karjajuhi pruta, sest tal ju teiste märadega võrreldes kõige pikemad jalad. Kui keegi julgeb tema poole kõrvu lingutada, siis saab selle eest karjajuhi käest nii et tolmab :=) Karjajuht on nimelt jõuline ruun.
No aga miks siis trenni ei tee? Pean tunnistama et minu motivatsioon pole just taevas tänu sellele, et olen reeglina üksi keset lumevälju. Võistlused on kaugel ja lumepaksus on kõvasti üle optimumi ka pärast suurt sula. Korralikku trenni teha niikuinii ei saa: 2 ringi kaupa traavi ja galoppi, et hobune märjaks ei läheks. See pole sport. Ja harrastusratsutajaks pole ma ka veel saanud. Seega tegelen sadulasse panemisega.
Hmm, eriti tore oli muidugi seal uue aasta kandis kui järjest sadas ja tuiskas. Talliuksed olid vööni kinnituisanud mitme päeva jooksul. Ei no inimesed said veel sisse-välja, aga hobustega oli raskem. Siis hakkaski motivatsioon kaduma. Loodusjõududega võidelda saab kuni teatud piirini, mingil hetkel tuleb leppida. Aga kevad tuleb! I know!
Järgmine kord juba uutest hobustest ;)
No comments:
Post a Comment