julm!

Kevadel kui ilmad soojemaks läksid, hakkas mul sadularuumis vängelt haisema. Uurisin põhjalikult ja leidsin pimedamatest sadulate alustest nurkadest hunnikute viisi kassisitta. Hiirekuningas, kellele meeldis hobusetekkidel magamas käia, ei suvatsenud häda tegemiseks ruumist lahkuda ja nüüd oli minu kord tema järelt kasida. Pesin ruumi põranda kaks korda kange pesuvahendiga ära, lisaks veel lõhnastasin mingi õhuvärskendajaga, et vastikust lehast vabaneda. Ei läinud mööda kaua aega kui avastasin, et vaatamata uuele värskele lõhnale ei ole kassiraisk suvatsenud oma harjumusi muuta ja situb ikka nurkadesse. Pesin jälle põrandat ja ostsin lisaks kassi- ja koerapeletuse spray'd, sest pidev pesemine hakkas ruumi niiskeks ja hallituselõhnaliseks muutma. Pritsisin nurki ja põrandat igapäevaselt paar nädalat. Kas soojenevad ilmad või peletusvahend mõjusid sedavõrd, et kass lõpetas sadularuumis läbustamise.

Jäi veel ainult mure, et kiisu oma pideva ronimise ja küünteteritamise vajadusega sadulate isteplatsid narmendama kippus kiskuma. Ega ta vanematele sadulatele midagi eriti teinudki, sest need juba kõvad ja libedad. Minu Stübbeni peal aga olid küüntega kraabitud pikad triibud. Hakkasin sadularuumis kõikide oma sadulate peal valtrappe või rätikuid hoidma, et edasist olukorra halvenemist vältida. Tundus, et meie kooselu kassiga laabus.

Saabus sügis ja üha sagedamini nägin isteplatside peal poriseid käpajälgi, mis mind lihtsalt vanduma pani. Ega see ju polegi midagi keerulist neid maha pühkida. Aga asjaolu, et keegi ilma minu loata minu asju käperdab-määrib, tegi hinge täis. Ja siis ühel päeval võtsin riiulilt alla oma hobuse sooja voodriga vihmateki, kus peal kass oli tavatsenud terve suve magada. Ja sealt kukkus kätte ja krae vahele HULGALISELT kassipabulaid. Lisaks oli teki voltide vahele valgunud suuremaid ja väiksemaid larakaid kassikakat, mis pärinesid päevadest, kus kassi kõht mitte just kinni ei olnud. Hmm, yammy, panna hästi hoitud hobusetekk pessu ainult selle pärast, et kass on seda vastutustundetult roojanud! Nii teki pesu kui ka kuivatamine on kindlasti paljudele tuttav rõõm. Odav ja mugav ajaviide! Kassist sadularuumis sai jällekord siiber ja hakkasin uuesti kasutama kassi-spreid, et teda oma harjumisi muutma sundida.

Tundub, et kass ei tahtnud vihjest aru saada ja edaspidi juhtus üha sagedamini, et mingit asja: valtrappi või kordet või midagi muud kätte võttes tundusid need niisked. Mõnikord lausa märjad. Läks aega kuni sain aru, et niiskuse põhjustaja ei ole läbitilkuv lagi või minu märjad käed, vaid kassikusi, mida oli hoolsalt pritsitud vastukaaluks minu poolt pritsitavale "ebameeldiva" lõhnaga spray'le. Jätkasin spray'ga, kuid kaalusin marki vahetada, sest tundus et kassi selle väidetav toime ei kottinud.

Ja eelmisel nädalal juhtus see, et kass oli demonstratiivselt sittunud kesket sadularuumi. Läks aega üks päev, kuni juhtusin kassi kohtama ja võtsin tal natist kinni. Viisin ta sitahunniku juurde ja lükkasin nina sisse. Kass kräunus ja väänles - tundus, et ebameeldiv oli talle nii otsene vihje. Lubasin talle, et kui veel situb, saab kere peale. Üleeile situs jälle. Eile kohtasin teda ja tegin oma lubaduse teoks. Kriipis mind ja üritas vabaks võidelda, kuid sai karistuse kätte. Ise mõtlesin, et ei viitsi ühe kassirojuga mingit sõda pidada. Kaalusin alternatiividena edasist ihunuhtlust või suuremat ehitustööd, mis oleks sadularuumi kassikindlaks (ka umbseks ja õhukindlaks) muutnud. Mõtlesin, et võib-olla oleks elu väheke lihtsam ilma selle kassita.

Täna hommikul kui tee pealt talli hoovi pöörama hakkasin, nägin sissesõidu ees laiaks sõidetud looma. Kuna selline olukord vajas niikuinii koristamist, siis võtsin labida ja läksin korjust teelt ära rookima. Sisikond mööda asfalti laiali, silmad peast välja pritsinud, liha ja nahk läbisegi ribadeks  vedeles meie triibuline kiisu tee peal. Seesama, kelle iseteadvus ja ülbus juba häirivaks olid muutunud. Elu on julm. 

or is it?