Võistlus kulges Juurimaal alguses väga aeglaselt: tundus et ajakava lükkub esialgsest 2 tundi edasi. No siiski hakkas minu sõit veidi enne 3 (olime alates 11st kohal olnud). Pidi algama 2.
See oli 80 cm (haa-haa jube kõrge muidugi 8 aastase hobusega). Aga see oli esimene start sel aastal ja võõra platsiga tuvumiseks ning enda uue lähenemise harjutamiseks oli ju hea kõrgus küll. Tegelikult pole mul enamasti Vitaga vahet kas hüpata 50 cm või 110. Kui hobune ja mina koos tõmblema hakkame ei tule kummastki midagi välja.
Soojendusel suutsin enamasti kangutamist vältida, kuid ettekujutus sellest, kas selline habras tasakaal ka parkuuri ajal kehtima jääb, puudus absoluutselt. Parkuur koosnes 5st mõõdetud vahest ja 3st suht järsust pöördest. Kes teeb 80 cm-s KÕIK mõõdetud vahed?? Arvake palju ma trennis mõõdetud vahesid olen hüpanud? (NB! Mul on kodus 2 takistust platsil.) Appi!
Aga suutsin parkuuris oma istakut kontrollida ja seega püsis hobune päris rahulik ja pehme. Tagasipöörete suurus oli ainuke asi, millega sain vältida ülisuure aja saamist. Kenad väikesed pöörded tulid ka :) Ka pärast parkuuri lõppu suutsin hobust juba esimese 20 sekundi vältel ära lõdvestada. (NB! 4 nädalat tagasi kulus mul selleks ca 30 min.) Olin super-rahul. Videost vaadates tundus, et pööretel võiks rohkem edasi sõita ja välimist ratset hoida. Lootsin sõidu kvaliteeti järgmises parkuuris veidi parandada. Aaa, sõidu lõppedes olin 5.ndal auhinnalisel kohal. Kena üllatus.
Teise parkuuri (105 cm) soojendus kippus kuidagi närvilisemaks minema. Kuigi hüppasin vähe ja püüdsin palju painutusi ja lõdvestusi teha, ei olnud tunne enam nii hea. Endal olid jalad ka veidi pehmed. Parkuur oli päris tore: ainult 4 mõõdetud vahet. Ja pöördeid oli rohkem - 4.
Esimesed 5 takistust suutsin võtta enam-vähem õiges tempos, kuuendale lükkasin laiemaks. Ja pärast seda läkski selliseks minu tavaliseks sõiduks: tugeva sääre ja ratsmega lõpuni, vahet pole kas kaugelt või alla. Seekord läks kaugelt 2 korda. Viimasele pöörates nägin et samm jääb kaugeks aga mõtlesin, et panen hooga kaugelt. (kuna olin ise juba f______g hoos). No hobune oli targem kui mina ja ei hüpanud "hullu". Tõrge takistuse nurka! Aaarghhh, pidin ju mõistlikult sõitma!! Ja nüüd situsin viimase pöördega sõidu ära.
Vähemalt jäi kogu mu mõttetu lahmimine videole ja saan seda nii kaua vaadata kuni peakolusse jääb, et ratsanikul peab mõistus peas olema. Kui oleks puhas sõit tulnud poleks ju millestki õppida!!
PS! Tänud Reilikale ja Annikale, kes olid kaasas ja hoolitsesid hobuse eest.
PS! Tänud Reilikale ja Annikale, kes olid kaasas ja hoolitsesid hobuse eest.
wow, Lars, sul on ratsutamise suhtes mingi enesekriitika tekkinud! Kas tõesti järsku nägid end esimest korda nö kõrvalt ja lõpuks said aru, et see on just see, mida kõik on terve see aeg pealt on pidanud vaatama. Ma kujutan ette, et sa olid ikka jahmunud.. Aga vähemalt on väike lootus, et midagi läheb siit paremaks. Lootma ju peab.
ReplyDeletehmm,ei mäleta et oleksin kunagi deklareerinud, et ma olen liiga hea ratsutaja või mõni hobune on alla minu taseme.
ReplyDeleteKui enesekriitika all mõelda vigisemist a la "Ma ei saa üldse hakkama!" "Ma olen ikka täielik sitahäda" või "Issand, ma ei tea mida teha!", siis seda pole ma kunagi teinud ega hakkagi tegema.
Seega - "enesekriitika" enese alandamiseks ja maha tegemiseks - see jäägu tavalistele eesti ratsamasohhistidele.
Üllatunud olin (mitte jahmunud) videot nähes sellest kui lihtsad vead need olid, mida keegi ei osanud mulle aastate jooksul mainidagi. Selleks, et kõik tasku-tarkurid ja ise-geeniused saaksid nüüd näidata, et nad mõndagi elementaarset ratsutamisest teavad, esitan 3 küsimust, mille õigel ära vastamisel saab 1. inimene preemiaks 35.- EUR.
Mitte lihtsalt targutamist ei taha kuulda, vaid konkreetselt, mida Lars Vita seljas valesti tegi ja mida pidanuks tegema.
1. Miks Vita kihutas nii sammus, traavis kui galopis?
2. Miks Vita kangutas ja hakkas keelt üle ajama?
3. Miks hüppas Vita alati 30 cm varuga ja läks närvi?
Andke tuld kui julgete!
Minu vastuseettepanekud käivad kõikide küsimuste kohta:
ReplyDeleteRatsanik oli liiga labiilne, rapsiv ja kohati ka liialt karmi käega. Kui inimene ise ei suuda olla rahulik ja tasakaalukas, siis ei saa seda nõuda ka hobuselt. Ratsaniku istak vajab ka muidugi ka jätkuvat parandamist. Selle üks põhjuseid on muidugi ka ratsaniku füüsilised omadused - suhteliselt lühikesed jalad ja massiivsem ülakere (mis on muide väga sobiv tüüp nt jõualadel). Ilmselt jalgade töö on ebapiisav ja kätega kiputakse liialt palju tegutsema. Ka ei ole ratsanik füüsiliselt piisavalt nõtke, vaid pigem jäik, mis seab teatavad piirangud ka sportlikule võimekusele. Lisaks on tegemist märaga, kes vajab peenetundelisust, õrna kätt ja väga rahulikku meelt. Märaga on nagu naistega, neid ei saa jõu ja agressiivsusega murda, nad tuleb ära meelitada ja nende usaldus võita.
ma ei tea, kas nendele küsimustele ootad kõigile eraldi vastust või nõustud sa, et see on kõik omavahel seotud ja kokkuvõttes taandub baasratsastamisele, juhtimisvahendite kasutamisele ning istakule.
ReplyDeleteÜldiselt võiks välja tuua sellised vead nagu:
1)sõitmine käega, mitte tagant ette ehk läbi sääre ratsmesse, (mistõttu hobune on ka üsna esiotsal, ratsaniku istak totaalselt vale ja tasakaalust väljas - säär ees jms.)
2) Ületöötamine, ületreenimine, hobuse karistamine iseenda vigade ja saamatuse ja väsimuse eest
3) suust karistamine (sealjuures säärt kasutamata)
4) poolpeatuste, peatuste, üleminekute mitteharjutamine
hüppamine ei saa ilmselt ka välja tulla, kui nn flatwork puudub. Kui ainult kahte tõket hüpata, siis väga midagi harjutada tõesti ei ole. Kui hobune pole skeemiski elementaarset ratsmes ja juhitav, siis mina ütleks sellisele inimesele, et hüpata on vara :)
mis puutub sellesse, et sulle keegi midagi ei öelnud, siis siin võib vist süüdistada sinu iseloomu jäikust ja suhtumist, et sa tegelikult ei tahagi, et keegi sulle midagi ütleks.
ma ei ole mõne koha pealt 5:17 vastatud vastusega nõus. Märad on veidrad mõnikord, kuid elementaarne ratsastus kehtib igast soost hobustele. Teiseks ratsaniku kehakuju ei ole antud juhul nii hull, et ta ei suudaks ratsutada, ka väga väiksed ja jässakad mehed on maailmas head ratsutajad olnud. Pigem siiski küsimus põhitõdede omandamisvõimes - säärega tagant ette sõitmises, kuni hobune tuleb esiotsa ja ratsme pealt ära ning põhiline juhtimine hakkab toimuma ristluust ja jalgadest. Siis on võimalik säilitada stabiilset kontakti ja muuta tempot ning sammupikkust. Sealt tekib ka hüppamiseks vajalik kontroll.
ReplyDeleteHea algus on vastustega tehtud, aga nii üldise jutu peale mu vead parandatud ei saaks ja ratsutamise teooriat sõna-sõnalt ümber jutustada pole ka kellelgi vaja.
ReplyDeleteLoomulikult on ratsutamises kõik seotud, aga neid küsitud 3 situatsiooni põhjustasid konkreetselt 3 erinevat viga, mida oli võimalik ka üksteisest sõltumatult parandada. Vihjeks nii palju, et esimene vastaja oli päris hea, aga mingil hetkel valgus tema vastus väga üldistavaks. Ka kolmandale küsimusele tuleks ikka väga konkreetne vastus anda.
ma arvan, et kõige suurem viga ongi see, et sa ei saa aru, et see üldine jutt käibki kõige algelisema ratsastuse kohta, ilma milleta on asi nagunii tuksis, mõtle sa enda jaoks mingeid kosmilisi trikk-vastuseid välja või mitte. Kui sa ripud hobuse otsas (suus) ja võimled sinnajuurde asjatult palju, siis ilmselt ei saa su hobune ka suurt sittagi aru ja erilist ideaal-lahendust nagunii enne ei saabu, kui üldist arusaama klassikalise ratsastamise alustest ei teki. Sa võid ju öelda, et sul olid mingid konkreetsed vead, stiilis sa ei andnud ratset piisavalt aegajalt järele või ei hoidnud ühtlast kontakti, säär oli liiga ees ja keha liiga pinges, ei harjutanud peatamist või edasi sõitmist pärast hüpet või misiganes (ja need on kindlasti ka kõik õiged), aga hobune hüppab tavaliselt järjepidevalt kaugelt, kui teda ei ole võimalik kontrollida. Ja seega tuleks siiski tagasi ratsastusse..
ReplyDeleteahjaa, ja ühtlases tempos hüppamist harjutada oleks eriti hea idee, mitte süstida peale :P
ReplyDeleteHobune ei ole auto või jalgratas, Lars, mille puhul saad mitmed vead eraldi päris sõltumatult ära parandada. Aga huvitav oleks muidugi siinkohal lugeda sinu juhtnööre, kuidas sa oma üles loetletud vigu parandaksid :)
ReplyDeleteMa ise pakuks kõigi kolme küsimuse vastuseks (kuigi pole ei hobust ega sõitu näinud, üksnes ratsaniku oskusi kunagi mitmed aastad tagasi ja eelmisel aastal rüütliturniiril), et ratsanik ei suutnud hobusele oma soove selgitada ning ajas hobuse segadusse. Sealt ka kihutamine, kangutamine, närviminek ja kõrgelt hüpped. Lugesin neid võistluste läbimise kirjeldusi ja tundub nii, et ratsaniku käsi on karm ja samas lahtine ja väga ebakindel, kuid säär muudkui tagant nõuab midagi, aga mida või kuhu, seda ei saa hobune täpselt aru ja paneb siis lihtsalt kuskile edasi. Kasvõi kõrgusesse, kuna ära ka siiski vist ei lasta joosta.