Tõelised harrastajad!

Olen viimase poole aasta jooksul kogemata kombel ääri-veeri kokku puutunud tõeliste harrastajate maailmaga. Need on inimesed, kes peavad hobust kodutalus, kinnises eratallis või kuskil karjamaal. Sellised hobuseomanikud ja ratsutamise harrastajad on need, tänu kellele on Eestis tööd hobusekasvatajatel ja ratsavarustuse kaupmeestel ning kes moodustavad Horse Show asjatundlikuma publikuosa. Selliseid inimesi on hoomamatult palju, sest võistlemas nad ei käi, hobuseid ei litsenseeri ja mõnikord isegi ei registreeri. Nad pühendavad palju aega ja kulutavad märkimisväärseid summasid oma armsatele neljajalgsetele.

Tõelises harrastajate maailmas pole treenereid ja võistlusi. On olemas jõulised, kiired ja distsiplineerimata hobused, pikad metsarajad ja avarad väljad. Harrastusratsanik püüab reeglina lähtuda hobuse huvidest, unustades ära, et turvaliseks ellujäämiseks on vaja hobune endale allutada ehk maksma panna enda huvi. Pahatihti tuleb ette kukkumisi ja muid õnnetusi, mille põhjustab vähene kontroll hobuse üle. Hea hobune on see, kes käekõrval neljal jalal kõnnib ja pähe ei koputa. Kas hobust distsiplineerida jõu, kavaluse või tehnikaga on antud juhul kõrvalise tähtsusega. Eesmärgi saavutamiseks peab olema süsteem (ka halb süsteem on parem kui süsteemitus). Seda saab omandada trennist või õpikust, aga selle täitmist peaks keegi kõrvalt aeg-ajalt kontrollima. Ärge valige enda abiliseks teist omasugust, kes on lihtsalt teist vähem kukkunud. Otsige treener treenerite nimekirjast või vähemalt ERL Rohelise Kaardi omanike hulgast. Arvestades et hobune ja teie tervis on võrdselt kallid ei ole ju palju maksta 3-4 treeningu eest aastas. See oleks ilus algus.

Et teada saada kas teie armas kabjaline kuuletub teile või ainult talub teid kaasreisijana tehke mõned lihtsad harjutused. Näiteks: volt traavis mööda ringjoont diameetriga 10 m, säilib rütm ja kaare diameeter, hobune ei kalluta. Sammus on normaalne, et täieliku peatumiseni ei lähe üle 5 sammu. Peatuse ajal peab olema võimalik ratse lõdvaks lasta ilma, et hobune ära jalutaks (kui ei, korrake peatust õnnestumiseni, siis tänage). Metsarajal galopist seisma 30 meetri jooksul ehk 9 galopisammu pikkusel teel (suurem kiirus väga ohtlik). 

Veel nõuandeid: Hobune ei tohi suust kiiruse kasvades kõvemaks või tuimemaks muutuda. Enne hüpet peab hobuse kiirus olema reguleeritav tavalisel määral. Ka ei tohi hobune pidurdamatult hakata hüppele tassima/peale tirima. Pärast hüpet peaks kindlasti säilima liikumise suund, ratsaniku võime juhtida ja enam-vähem ka tempo. Hüpe on JUHTIMISHARJUTUS ratsanikule.

Enamus neid soovitusi viitab harrastushobuse kõige tavalisemale puudusele, tohutule tungile üle ratsme joosta. Alustage õppimist ja õpetamist sammust ja peatustest. Kui need on kindlalt käes jätkake traavi ja voltidega. Kui hobune on galopis kergelt juhitav, on õige aeg hüppeid proovida.

Julget pealehakkamist ja kainet mõistust!