Veskimetsa võistlema minek oli nii paganama keeruline orgunnida, et mul oli võistlusnärv juba poolteist päeva enne võistlust sees. Muide, olengi tuvastanud, et mu närv on kõige rohkem seotud kohale jõudmisega. Kas ikka õigel ajal jõuad, kas auto peab vastu, kas hobune läheb ilusti peale, kas hobune ennast autos ei lõhu jne jne. Jaaa-jaaa, ma tean - hakka varem tulema, rendi kohapeal boks ja muu selline tarkus. Kõik väga tore, aga esiteks nõuab see kahte kõige piiratumat ressurssi: aega ja raha. Ja teiseks, kas ikka on hobuse huvides võimalikult pikk aeg võistluspaigas viibida?
Mis siis nii keerulist on selles transpordis? Nooh, 2 hobust eri tallidest, 2 treikut rentida, 2 vedavat massinat, ajakavad paika panna, võistluspaiga logistika välja mõelda jpm. Pealegi pole ma ammu enam nii palju organiseerima pidanud. No igatahes läks kõik täpselt nii nagu planeeritud või isegi veidi paremini. Seega, eeltööst oli kasu!
Võistlustele mõeldes oli ka veidi eelnevat närvikõdi. Vita polnud see nädal enam nii hea, ei saanud teda trennis nii pehmeks, ka oli tal hullult energiat üle jahedate ja tuuliste ilmadega. Neljapäeval tegin 2-tunnise rahuliku trenni, et hobune mõnusaks saada. Hmmhh, kujutage ette võistluse soojendust, kus mingi mees teeks 1,5 tundi sooja, et hobust korda saada. Teine võitlusratsu Greifer oli Vitast nii erinev kui ma ette kujutada oskan. Kolm trenni eelneva nädala jooksul õpetasid kindlasti nii mind kui teda, aga töö oli ikka päris pooleli veel. Hobune ei reageerinud minu märguannetele nii kiiresti kui oleksin soovinud. Trennide põhjal oleks 1 puhas rada olnud kõikide õnnestumiste tipp. Aga ma siiski nii väga lootsin seda!
Ma juba kuulen vaimusilmas, kuidas väikesed igavesti rahuldamata Faustikesed karjuvad: "Kui nii palju probleeme on, siis järelikut on liiga vara võistelda!" Jah, aga minu eesmärk ei olnudki pärast perfektseid õnnestumisi igaveses õndsuses laupäevast maailmalõppu nautida, vaid oma õppetööd jätkata. Nagu ma juba maininud olen, ei ole see mitte lihtne, sest paljud vead istuvad veel päris sügavalt reflekside tasemel lihastes.
Greiferiga 85 cm. Soojendus päris hea, hobune suht pehme, ootamatusi ei esinenud, opa võimles takistustel päris tublilt. Võistlusplatsile valmistuma minnes selgus, et hobune vahib kõiki platsi servasid ja eriti loomulikult metsa all lamavaid latte. Tunne ei olnud hea, sest hobune tassis mind "ohtlikest kohtadest" korralikult minema. Veel enne starti nuiasin endale steki ;) Nagu selgus siis täiesti asja eest, sest lattide kõrval asunud süsteem olekski muidu hüppamata jäänud. Valtrappi tabanud löögid aga ehmatasid Grifu sealt üle. Ainuke mahaajamine tuli ainukeselt takistuselt millele samm ideaalselt sobis. Ju lasin ratsme lõdvemaks?! Ja loomulikult oli mul väga raske selle hobusega hüpet ära oodata. Ta on niiiii aeglase hüppele tõusuga :)
95. Greifer. Parkuur nagu oli hea ja ei olnud ka. Ühtlast sõitu ei tulnud. Hobune reageeris, aga mitte nii kiiresti kui ootasin. Seega jäin kõikide asjadega hiljaks. See põhjustas mõne hüppe väga lähedalt ja ühe väga kaugelt :) täisistakus. Kokkuvõttes 2 maha. Päris rahul polnud. Aga hobusele hea kogemus (kolmas võistlus elus). Ja mulle super test, kas suudan oma vigu vältida ka teiste hobuste seljas kui enda oma. Noohh, ikka väga raske on, sest just taoliste hobuste seljas olen ma oma vead sisse õppinud. Ehk sellistel, keda mu rabelemine närvi ei aja - seega indikaator puudub. (Aitähh Paul Argusele! Kui tahan kujutleda kedagi rahulikult ja hea kontaktiga hobuse seljas istumas, siis mõtlen tema istakule!)
95. Vita. Soojendus närvilisevõitu. Otsest kangutamist ei olnud, aga head valmisoleku tunnet ka ei saabunud. Hüppasin vähem, sest tegelesin muu ettevalmistusega. Pärast Grifut tundus oma hobune vääääga tundlik (sorry, Liisu), aga see pole mingi üllatus kellelegi. Üritasin kõike õpitut rakendada, aga soojendus jäi siiski veidi ühekülgseks ja hobune närviliseks. Parkuuris oli hobune päris kuulekas, seega olin 2 faasi alguseks kindlust täis ja tegin seal 2 väga väikest pööret mis mõlemad kätte maksid. Samm ei klappind ja jäin ratsme peale liiga kauaks. Noh, aga üritada tahtsin. Kokkuvõttes siiski 10. koht. Pärast sõitu jäin hobust soojendusplatsile tükiks ajaks lõdvestama, et lõpuks soovitud kontakt kätte saada. Õnnestus. Ohh, vähemalt pärast sõitugi normaalne!
105. Päeva eesmärgi, ühe puhta raja läbimiseks oli see viimane võimalus. Parkuur oli mõistlikult tehniline. Hobune soojendusel täpselt paras. Aga siiski tundus eesmärgi saavutamine keeruline. Enne mind nulle ei tulnud. Ja siis tabasin end mõttelt: "Milline vahva harrastajate taseme maadlemine, kus meeter-viis on raske rada". ;) See oli selline kainenemise hetk - loomulikult olen ma sellest rajast üle. Kurat, nii hea hobune kui minul hüppab selle ju igast asendist ära. Ja hüppaski. Ega ma talle asja lihtsaks ei teinud, päris palju alt hüppeid tuli. Aga hobune säilitas siiski kogu aeg nõtkuse ja tempo. Ma keskendusin sellele, et mitte hoogu minna. Rajameister tundus ka lausa kergendatult hüüdvat, kui mul esimene null tuli. Jah, ainult üks null veel tuligi.
Läksin Paul Argusega ümberhüppama. Pauli põhiparkuur oli väga aeglane olnud, seega heietasin väikseid lootuseid. Samas Paul on võitma harjunud - talle on see lihtne. Mulle seevastu on juba enda paigalhoidmine pingutav ülesanne :) Ümberhüpete eel oli mu opa juba päris lönts. Ja KÕIKI takistusi tõsteti ümberhüpeteks (kahe ratsaniku pärast seda tavaliselt ei tehta - aga ega rajameister kõike seda ju teadma ei pea :)). Mõned olid 115 cm. Mu hüpperekord on Vitaga 120 cm!! Ehk siis maksimumilähedane sooritus oli ootamas. Kuna hobune oli nii hästi käes siis ma ei kartnud midagi, ka rada tuli normaalselt välja, v.a. et unustasin viimase takistuse 6st ikka ära. Õnneks jäi ise mulle ette :p. Alles finišis kuulsin et üks tuli maha, ju siis väga kergelt. Olin päris rahul. Paul tegi oma töö korralikult, seega mulle II koht. Ojee! Tahaks öelda, et peaaegu nagu oleks sporti teinud?! Aga tegelikult - tore õppetund edaspidiseks :)
Aitäh kõikidele toetajatele!! Tänx Liisu, tänx Kristiin! Ja kõik vahvad veskakad - nii tore oli teid näha mu sportlased: Katerina, Kaisa, Monika, Anna ja Lottaa!! Pidage vastu!!
Võistlust Vitaga ei näinud ja sellepärast ei kommenteeri. Aga Greifer??? See hobune vist küll hüppama ei ole loodud? Nii rasket, puist ja aeglast loomakest pole ammu näinud. Kindlasti on ta väga tore perehobune, kellega saab maastikul sõita ja kodusel väljakul ka mõned madalad tõkked võtta. Aga kas tõesti on mõtet teda võistlema sundida? Kõrvaltvaatajana tundus küll, et nii 85 kui ka 95 vajasid hobuselt tõsist pingutust.
ReplyDeletePalju õnne II koha puhul! Per aspera ad astra:)
ReplyDeleteEsimesed välihooaja võistlused kipuvad olema hobustele alati hirmsamad kui nad tegelikult on:D
Siiski küsimus oleks- kuidas saab ümberhüpetel olla takistus 10cm kõrgem kui põhiparkuuris? ma tean, et ümberhüpetel võib muuta takistusi kõrgemaks ja laiemaks, aga 10cm kõrgemaks on pisut palju.
eelmisel kommenteerijal on mõistlik tutvuda takistussõidumäärustikuga ja oma kurvad pitsusilmad kuskile mujale suunata.
ReplyDeleteOlen takistussõidu määrustikuga kursis ja seda (korduvalt) lugenud. Oskad siis viidata konkreetsele leheküljele, artiklile?
ReplyDeletePitsusilmadega(võttis palju aega sellise võrdluse välja mõtlemine?) kommenteerija jääb vastust ootama:)
Kuidas te saate maha teha hobust,kes ei ole viimasel ajal korralikku tööd saanud. See puisus oli ainult sellest, et ta pole harjunud võistlusel käimisega ja Veskimetsa oli Greiferi jaoks VÄGA imelik ja kahtlane koht. Ja Erle vist w?? see 10 cm on täpselt nii palju kui võib tõsta.Tavaliselt tõstetakse ni palju lihtsalt tiitlivõistlustel ja taolistel....
ReplyDeleteAsi pole töös ega hirmudes, vaid hobune on oma tüübilt raskepärane, aeglane ja kohmakas. Seda ei saa kuidagi rohkema tööga muuta. Igast hobusest ei saa ju hüppehobust. Kellele sobib koolisõit, kellele kestvus, kellele hoopis rakend. Kõike ei saa ju ühte patta panna. Ja see, et kõik hobused ei sobi hüppehobusteks, ei tee neist veel halbu hobuseid. Tuleb leida lihtsalt sobiv rakendus.
ReplyDeletepalju õnne 2 koha puhul!
ReplyDeletemäärustiku järgi võib takistuste kõrgust tõsta, kuid ei tohi ületada punktis x toodud kõrgust, milleks on märgitud 170 cm (välja arvatud erinevad kõrgussõidud). Seega pole öeldud, kui kõrgele tohib ümberhüpete tõkked panna, mis on omamoodi jabur, sest ilmselt on ikka kõik rajameistrid mõistusega inimesed, aga kuskil võiks olla märge, kui palju on lubatud panna kõrgemaks võrreldes põhiparkuuriga. Siiski on 10 cm väga tavaline ja seda ei tehta mitte ainult tiitlivõistlustel, vaid väga suures osas ka muudel võistlustel, eriti kui põhiparkuuris on olnud palju nulle.
ReplyDeletePitsusilmad ei võtnud siiski kaua aega, ma kujutasin nii elavalt kurba ja jahmunud hobusesõpra, kes on just teada saanud, et ümberhüpped on 10 cm kõrgemad. Milline julmus. No tõesti tundus koomiline, antagu andeks.
Ühesõnaga sa siiski tunnistad, et määrustikus ei ole konkreetselt reguleeritud takistuste kõrgus ümberhüpetel ning see jääb paljuski rajameistri meelevalda. Asjaolu, et maksimumkõrgus võib olla kuni 170cm ei ole reguleeritud, vaid näeb ette piirid.
ReplyDeleteMida oligi vaja teada, ilma sinu ebaõnnestunud "ärapanemiseta". Koli Delfisse, omasuguste seas on ehk lõbusam:)
Nii tublid , palju õnne ! :)
ReplyDeleteKeegi kedagi delfisse ei saada minu blogis! Kui pitsusilmad käibesse toonud komm võiski veidi terav tunduda siis järgnev seletus mahendas seda tunduvalt. Seega jääb kohe ära edaspidine lahmimine ja konflikti paisutamine! Selge?! Ratsutajatena peaksite olema suutelised oma närve kontrollima!
ReplyDelete10 cm ümberhüpetel juurde on tõesti pigem kirjutamata reegel ja seda kui palju ja milliseid takistusi tõsta hindab rajameister. Kõik ratsanikud üldiselt arvestavad sellega. Seega ei olnud see minu jaoks ka midagi ennenägematut, vaid lihtsalt veidi ülepaisutatud. Hea test kas hobuse enesekindlus peab vastu 8)
ReplyDeleteGreiferist. Esiteks hobune oma kolmandatel võistlustel. Seda arvestades päris hea: liikus otse, takistusi ei vahtinud, oli koostööaldis.
ReplyDeleteTeiseks ei ole ta kaugeltki veel vormis - ei füüsiliselt, tehniliselt ega koostöölt minuga. Seega väga vara hinnata tema tulemusi. Kolmandaks. Seoses tema kehaehituse, liikuvuse ja paindlikkusega. Takistussõit nagu ka teised ratsutamisalad vajab spetsiifilist treeningut, mis arendab hobust just selles suunas, mida ratsanik soovib. Loomulikult seavad sünnipärased eeldused oma piirid, kuid neid annab nihutada. Aeglasel hobusel on tõenäoliselt rohkem jõudu, mis sobib just kõrgemate takistuste ületamiseks. Hüppetahe on Greiferil olemas, ja milline veel. Hindan takistussõidus tema tasemeks 115-120cm.
Armsad anonüümsed, kas te ei tahaks endale kasvõi mingit varjunime välja mõelda, kui enda nime all ei taha kirjutada? Minu meelest tuleks see vestlusele kasuks.
ReplyDeleteLars, ütled, et aeglasel hobusel on rohkem jõudu, mis sobib kõrgemate takistuste ületamiseks. Järgmises lauses aga ütled, et selle hobuse tase on 115-120 cm? Mida sa silmas pidasid? 120 cm ei ole ju kõrge.
ReplyDeleteJa kuidas hindad Vitat? Milline võiks tema tase tulevikus olla?
120cm ei sugugi mitte vähe ja on päris viisakas tase:) Palju siin Eestis ikka neid noori on, kes võistlevad 120-parkuure, sest Greifer pole Larsi hobune (või eksin?). Ikka tõmmatakse sabad sirgu meetristes ja ollakse kõva mees. Greiferit ei tea ja pole näinud, aga anname ehk aega:)
ReplyDeleteÜleüldse kas hobuse taset saabki ette prognoosida? Potentsiaal potentsiaaliks, aga elu on näidanud, et ennustamine ei ole tänuväärt töö. Kas sa tead, et Novesta tasemeks hindas üks ratsanik 130cm ja ütles, et temast ei saa kunagi GP hobust. Tagant järgi võib öelda, et meie õnneks eksis see ratsanik.
Kas ma võin ka sõna öelda?
ReplyDeleteKui jah, siis jätke minu hobuse hindamine järgi siin. Kui on ütlemist siis tulge öelge mulle otse silma seda ja vaatame edasi, siin mingi anonüümsete nimede all lahmimine ei tule kohe üldse kasuks. Määrustike kallal võita ka kuskil foorumis sõneleda.
Greifer on ostetud selleks, et mul oleks hobune kellega saan rahulikult koos töötada ja ma ei taha siin ka mingit sõimu, et miks ma ta siis Larsile andsin sõita, see on minu asi.
Mina olen Larsiga sõiduga rahul sest ma näen hobuse võimeid kõrvalt mis tuleb mulle ainult kasuks. Vitaga on samamoodi toiumunud areng positiivsuse suunas, muud mul öelda pole. :)
Ma täiesti tunnistan, et uus määrustik ei ütle, kui kõrgele võib ümberhüpped tõsta, ja sellest tulenevalt ei saa ka öelda, et 10 cm on hirmus palju, sest polegi reguleeritud see hetkel. Arvestades lisaks, et see on praktikas nii vana tava, et iga takistussõitja teab seda. Iseasi, kas tõstetakse kõik takistused või ainult osad.
ReplyDeleteMul puudub igasugune ambitsioon kellelegi "ära panna", pitsusilmad on lihtsalt nii armas, tunne end erilisena!
No selge siis- ega vanade tavade vastu ei saa:)Ise ei ole takistussõitja ja nende kirjutamata reegleid ei tunne.
ReplyDeleteSorry Liisu, kui liiga avameelselt sinu hobusest kirjutasin. Kui tahad siis võin kõik teda puudutavad kommentaarid ära kustutada. Samas loodan, et info ja arvamuste vahetamiseks sobib see kommentaarium küll. Õnneks pole sõimlemiseks läinud.
ReplyDeleteJa kõik kirjutavad oma tekstile allkirja alla või on sisse logitud!!
(Näiteks nii:)
L.
Täpselt nii mõtlesingi: üldistavalt, aeglasem on jõulisem. Ja konkreetselt, selle hobuse pakutav tase. Jah Eesti mõistes on kõrgem tase 140. Aga selle eest saab 120 cm rohkem võistelda kui 5-6 korda aastas :)
ReplyDeleteVita peaks võistlema 130 radasid. Sel aastal vast nii kõrgele ei jõua, aga edaspidi küll. Soovijatele võin pakkuda võimalust Vitaga sõita ja võistelda. Eestis on kindlasti palju ratsanikke, kes on rohkem harjunud kerge ja tundliku hobusega kui mina.
Mulle tundub, et seekord on siin tekkinud just väga mõistlik ja rahulik arutelu. Keegi pole ju midagi solvavat väljendanud, lihtsalt arvamused on erinevad. Selle blogi eesmärk ongi ju rääkida asjadest nii, nagu asjad on. Ka saan ma aru, kui omanik solvub, kui kõik ei ole tema hobusest sama heal arvamusel kui ta ise. Aga tegelikult on ka erinevate arvamuste ärakuulamine õpetlik. Kõrvaltvaataja arvamus kipub sageli palju objektiivsem ja üldistavam olema, kui asjas väga sees oleva inimese arvamus.
ReplyDeleteL :)
liisu kommentaar oli ära, siis läheb vaidlus määrustiku üle edasi nagu polekski eelnevat kommentaari näinud. :D
ReplyDeleteMa olen Anne, aga kui kommenteerin, siis koguaeg logib välja.
Kristiin, mis sa tõsiselt mõtlesid, et mina nii lolli kommentaari kirjtasin?? esiteks, ma olen määrustiku lugend ja teiseks olen ümberhüpetel takistusi ennemgi tõstnud korduvalt. Kui minule viitas see lause, Per aspera ad astra, siis võta tetavaks, et kas või marini blogis on see lause.. ja kolmandaks, ma ei ole elu sees kommenteerinud anonüümsena.
ReplyDeleteAndke andeks, aga pidin seda ütlema...
Erle
:) Tore, et kommisid, Erle. Aga andeks küll ei anna. Mitte keegi kes mõistlikult oma nime all siin kommentaari avaldab ei saa andeks. Ainult kiita saab!
ReplyDelete