Nr. 3 tundus täpselt sama hull kui üle vahekäigu teiselpool elav nr.2. Boksiuksele lähenedes tõmbus hobune sõõrmeid paisutades boksi tahanurka. Silmad punnis peas seisis ja kõõritas ta hirmunult kõike liikuvat. Mõnikord kui ta põgeneda ei jõudnud hirmutas ta oma ootamatu pruuskamisega nõrgemanärvilisi inimesi, kes hakkasid teda ohtlikuks pidama. Samas ei olnud tema silmis kunagi sellist hullusehelki nagu vanemal vennakesel.
Temagi ei olnud inimesega eriti tihedalt kokku puutunud. Päitsed olid tal küll peas, kuid selle järgi otsustades, et päitstealune nahk oli juba kiilas ja lõuaalune sisse sooninud, võis arvata, et päitsed olid puutumatult peas olnud aasta või rohkem. Temaga boksis suhtlemine oli meeldiv ja tema usaldus kasvas kiiresti. Aga ainult liikumatu inimese puhul. Ta tõesti kartis kõike liikuvat. Ma pakun selle seletuseks asjaolu, et tema positsioon karjas oli väga madal vaatamata tema turjakõrgusele, mis oli talli suurim. Seega eeldas ta igast liigutusest järjekordset rünnakut.
Olles karjas pidevalt jooksus teiste eest ära, oli ta omandanud märkimisväärse vastupidavuse treenimata hobuse kohta. Tema lahtiselt koplis jooksutamine oli paras maraton, sest niikaua kui tal särtsu jätkus ei tasunud unistadagi, et ta endale lähedale laseb. Samas omandas temagi "kordeta" kordetamise päris hästi. Aga jah, ka pärast pooletunnist jooksmist suutis ta ehmatuse korral produtseerida järsu ja jõulise kiirenduse. Mida tähendab see esimest korda sadulasse minekul? Seda, et sul pole mitte mingit garantiid selga jäämise osas ükskõik kui väikse krõpsu korral.
Paari nädalaga jooksis nr. 3 siiski ka kordel. Esimest korda sadulaga koplisse minnes lootsin teda mitte väga šokeerida ja jätsin sadulavöö ainult kergelt kinni. Boksis ja tallis jalutas ta veidi pinges ja midagi erilist ei paistnud juhtuvat. Koplisse jõudes ajasin teda korderingile. Kas edasiliikumise pingutus või mõni sadulast kostnud krõbin põhjustas kõige ehtsama rodeohobuse käitumise: selg küüru, pukki, tagant, edasi-pukki, tagant, külgedele(!) jne. Lausa ime, et ta ennast seejuures püsti suutis hoida! Loomulikult olin korde käest lahti lasknud et ta mind pikali ei tõmbaks. Kuna tema selg hüplemisel erakordselt küürus oli, siis lõppes lõdva sadulavöö lugu sellega, et sadul oli hobusel kaelal ja kael omakorda all, hobuse nina vastu maad. ÄÄÄÄÄHH, nii tore on selles seisus hobust aitama minna: hobune paanikas ja abitu, liigutada ei saa, ja sina lähened ja hobune peaks SIND usaldama!?
Usaldas. HUUH! Ühe käega hobust hoides, teise käega sadulavööd avades ja häälega rahustades sain sadula seljast! Jalutasin ja rahustasin hobust mingi 20 min. Kõik oli jälle tore, aga minu loogika ütles, et esimene kogemus sadulaga ei tohiks tema jaoks nii negatiivne olla. Seega tutvustasin talle uuesti käe peal olevat sadulat. Tema nuusutas, lasi selgagi panna. Panin sadulavöö uuesti kinni, et teda rahulikult jalutada. Seekord tõmbasin igaks juhuks vöö pingule. Tegin 2 sammu. Otsekohe kui hobune sadula pigistust tundis, tõmbas täiega kopsud õhku täis, selja küüru ja üritas kõigest jõust sadulat seljast paisata. Ja mis juhtus??!! Mõlemad sadulatripid rebenesid pooleks ja sadul sendas kõrge kaarega porisse. No ei ole! Teist korda sadul seljast!
Nüüd oli juba põhimõtte küsimus, et saada kasvõi mõned sammud sadulaga tehtud. Mis lootus minul sadulasse jäämisel oleks kui isegi sadul ise seljas ei püsi?? Sitane ja katkine sadul tuli nüüd valelt poolt kinni tõmmata. Enne seda olin loomulikult hobust rahustanud ja sadulat puhtamaks rapsinud. Hobune kogu aeg korde otsas. Oi, küll oli siiber sellest jamast.
No kolmas katse kuidagi õnnestus - hobune sai ka juba aru, et sadulast ta ei pääse. Aga samas sain mina aru, et nr.3 saduldamine ei ole mitte grammigi lihtsam kui esimesed. Seega kulutasin veel paar nädalat sadulaga kordel ja boksis sadulas kõhutades. Tundus, et päris selga ma talle 2010 ei saagi. Hakkas ju november juba lõppema ja maa külmuma - jällegi väga halvad eeldused esimesele sadulasseminekule. Reilikat, kes mind aidata oleks võinud, ka väga tihti näha ei olnud.
No, igatahes on nr.3 praegu minu lemmik. Piisavalt suur, küllaltki rahulik, väga heade käikudega. Ja ainult 6-aastane :) Näete mind temaga kindlasti võistlustel!
No comments:
Post a Comment