Tõelised harrastajad!

Olen viimase poole aasta jooksul kogemata kombel ääri-veeri kokku puutunud tõeliste harrastajate maailmaga. Need on inimesed, kes peavad hobust kodutalus, kinnises eratallis või kuskil karjamaal. Sellised hobuseomanikud ja ratsutamise harrastajad on need, tänu kellele on Eestis tööd hobusekasvatajatel ja ratsavarustuse kaupmeestel ning kes moodustavad Horse Show asjatundlikuma publikuosa. Selliseid inimesi on hoomamatult palju, sest võistlemas nad ei käi, hobuseid ei litsenseeri ja mõnikord isegi ei registreeri. Nad pühendavad palju aega ja kulutavad märkimisväärseid summasid oma armsatele neljajalgsetele.

Tõelises harrastajate maailmas pole treenereid ja võistlusi. On olemas jõulised, kiired ja distsiplineerimata hobused, pikad metsarajad ja avarad väljad. Harrastusratsanik püüab reeglina lähtuda hobuse huvidest, unustades ära, et turvaliseks ellujäämiseks on vaja hobune endale allutada ehk maksma panna enda huvi. Pahatihti tuleb ette kukkumisi ja muid õnnetusi, mille põhjustab vähene kontroll hobuse üle. Hea hobune on see, kes käekõrval neljal jalal kõnnib ja pähe ei koputa. Kas hobust distsiplineerida jõu, kavaluse või tehnikaga on antud juhul kõrvalise tähtsusega. Eesmärgi saavutamiseks peab olema süsteem (ka halb süsteem on parem kui süsteemitus). Seda saab omandada trennist või õpikust, aga selle täitmist peaks keegi kõrvalt aeg-ajalt kontrollima. Ärge valige enda abiliseks teist omasugust, kes on lihtsalt teist vähem kukkunud. Otsige treener treenerite nimekirjast või vähemalt ERL Rohelise Kaardi omanike hulgast. Arvestades et hobune ja teie tervis on võrdselt kallid ei ole ju palju maksta 3-4 treeningu eest aastas. See oleks ilus algus.

Et teada saada kas teie armas kabjaline kuuletub teile või ainult talub teid kaasreisijana tehke mõned lihtsad harjutused. Näiteks: volt traavis mööda ringjoont diameetriga 10 m, säilib rütm ja kaare diameeter, hobune ei kalluta. Sammus on normaalne, et täieliku peatumiseni ei lähe üle 5 sammu. Peatuse ajal peab olema võimalik ratse lõdvaks lasta ilma, et hobune ära jalutaks (kui ei, korrake peatust õnnestumiseni, siis tänage). Metsarajal galopist seisma 30 meetri jooksul ehk 9 galopisammu pikkusel teel (suurem kiirus väga ohtlik). 

Veel nõuandeid: Hobune ei tohi suust kiiruse kasvades kõvemaks või tuimemaks muutuda. Enne hüpet peab hobuse kiirus olema reguleeritav tavalisel määral. Ka ei tohi hobune pidurdamatult hakata hüppele tassima/peale tirima. Pärast hüpet peaks kindlasti säilima liikumise suund, ratsaniku võime juhtida ja enam-vähem ka tempo. Hüpe on JUHTIMISHARJUTUS ratsanikule.

Enamus neid soovitusi viitab harrastushobuse kõige tavalisemale puudusele, tohutule tungile üle ratsme joosta. Alustage õppimist ja õpetamist sammust ja peatustest. Kui need on kindlalt käes jätkake traavi ja voltidega. Kui hobune on galopis kergelt juhitav, on õige aeg hüppeid proovida.

Julget pealehakkamist ja kainet mõistust!

Harrastajate kõps Veskas

Veskimetsa võistlema minek oli nii paganama keeruline orgunnida, et mul oli võistlusnärv juba poolteist päeva enne võistlust sees. Muide, olengi tuvastanud, et mu närv on kõige rohkem seotud kohale jõudmisega. Kas ikka õigel ajal jõuad, kas auto peab vastu, kas hobune läheb ilusti peale, kas hobune ennast autos ei lõhu jne jne. Jaaa-jaaa, ma tean - hakka varem tulema, rendi kohapeal boks ja muu selline tarkus. Kõik väga tore, aga esiteks nõuab see kahte kõige piiratumat ressurssi: aega ja raha. Ja teiseks, kas ikka on hobuse huvides võimalikult pikk aeg võistluspaigas viibida?

Mis siis nii keerulist on selles transpordis? Nooh, 2 hobust eri tallidest, 2 treikut rentida, 2 vedavat massinat, ajakavad paika panna, võistluspaiga logistika välja mõelda jpm. Pealegi pole ma ammu enam nii palju organiseerima pidanud. No igatahes läks kõik täpselt nii nagu planeeritud või isegi veidi paremini. Seega, eeltööst oli kasu!

Võistlustele mõeldes oli ka veidi eelnevat närvikõdi. Vita polnud see nädal enam nii hea, ei saanud teda trennis nii pehmeks, ka oli tal hullult energiat üle jahedate ja tuuliste ilmadega. Neljapäeval tegin 2-tunnise rahuliku trenni, et hobune mõnusaks saada. Hmmhh, kujutage ette võistluse soojendust, kus mingi mees teeks 1,5 tundi sooja, et hobust korda saada. Teine võitlusratsu Greifer oli Vitast nii erinev kui ma ette kujutada oskan. Kolm trenni eelneva nädala jooksul õpetasid kindlasti nii mind kui teda, aga töö oli ikka päris pooleli veel. Hobune ei reageerinud minu märguannetele nii kiiresti kui oleksin soovinud. Trennide põhjal oleks 1 puhas rada olnud kõikide õnnestumiste tipp. Aga ma siiski nii väga lootsin seda!

Ma juba kuulen vaimusilmas, kuidas väikesed igavesti rahuldamata Faustikesed karjuvad: "Kui nii palju probleeme on, siis järelikut on liiga vara võistelda!" Jah, aga minu eesmärk ei olnudki pärast perfektseid õnnestumisi igaveses õndsuses laupäevast maailmalõppu nautida, vaid oma õppetööd jätkata. Nagu ma juba maininud olen, ei ole see mitte lihtne, sest paljud vead istuvad veel päris sügavalt reflekside tasemel lihastes.

Greiferiga 85 cm. Soojendus päris hea, hobune suht pehme, ootamatusi ei esinenud, opa võimles takistustel päris tublilt. Võistlusplatsile valmistuma minnes selgus, et hobune vahib kõiki platsi servasid ja eriti loomulikult metsa all lamavaid latte. Tunne ei olnud hea, sest hobune tassis mind "ohtlikest kohtadest" korralikult minema. Veel enne starti nuiasin endale steki ;) Nagu selgus siis täiesti asja eest, sest lattide kõrval asunud süsteem olekski muidu hüppamata jäänud. Valtrappi tabanud löögid aga ehmatasid Grifu sealt üle. Ainuke mahaajamine tuli ainukeselt takistuselt millele samm ideaalselt sobis. Ju lasin ratsme lõdvemaks?! Ja loomulikult oli mul väga raske selle hobusega hüpet ära oodata. Ta on niiiii aeglase hüppele tõusuga :)

95. Greifer. Parkuur nagu oli hea ja ei olnud ka. Ühtlast sõitu ei tulnud. Hobune reageeris, aga mitte nii kiiresti kui ootasin. Seega jäin kõikide asjadega hiljaks. See põhjustas mõne hüppe väga lähedalt ja ühe väga kaugelt :) täisistakus. Kokkuvõttes 2 maha. Päris rahul polnud. Aga hobusele hea kogemus (kolmas võistlus elus). Ja mulle super test, kas suudan oma vigu vältida ka teiste hobuste seljas kui enda oma. Noohh, ikka väga raske on, sest just taoliste hobuste seljas olen ma oma vead sisse õppinud. Ehk sellistel, keda mu rabelemine närvi ei aja - seega indikaator puudub. (Aitähh Paul Argusele! Kui tahan kujutleda kedagi rahulikult ja hea kontaktiga hobuse seljas istumas, siis mõtlen tema istakule!)

95. Vita. Soojendus närvilisevõitu. Otsest kangutamist ei olnud, aga head valmisoleku tunnet ka ei saabunud. Hüppasin vähem, sest tegelesin muu ettevalmistusega. Pärast Grifut tundus oma hobune vääääga tundlik (sorry, Liisu), aga see pole mingi üllatus kellelegi. Üritasin kõike õpitut rakendada, aga soojendus jäi siiski veidi ühekülgseks ja hobune närviliseks. Parkuuris oli hobune päris kuulekas, seega olin 2 faasi alguseks kindlust täis ja tegin seal 2 väga väikest pööret mis mõlemad kätte maksid. Samm ei klappind ja jäin ratsme peale liiga kauaks. Noh, aga üritada tahtsin. Kokkuvõttes siiski 10. koht.  Pärast sõitu jäin hobust soojendusplatsile tükiks ajaks lõdvestama, et lõpuks soovitud kontakt kätte saada. Õnnestus. Ohh, vähemalt pärast sõitugi normaalne!

105. Päeva eesmärgi, ühe puhta raja läbimiseks oli see viimane võimalus. Parkuur oli mõistlikult tehniline. Hobune soojendusel täpselt paras. Aga siiski tundus eesmärgi saavutamine keeruline. Enne mind nulle ei tulnud. Ja siis tabasin end mõttelt: "Milline vahva harrastajate taseme maadlemine, kus meeter-viis on raske rada". ;) See oli selline kainenemise hetk - loomulikult olen ma sellest rajast üle. Kurat, nii hea hobune kui minul hüppab selle ju igast asendist ära. Ja hüppaski. Ega ma talle asja lihtsaks ei teinud, päris palju alt hüppeid tuli. Aga hobune säilitas siiski kogu aeg nõtkuse ja tempo. Ma keskendusin sellele, et mitte hoogu minna. Rajameister tundus ka lausa kergendatult hüüdvat, kui mul esimene null tuli.  Jah, ainult üks null veel tuligi. 

Läksin Paul Argusega ümberhüppama. Pauli põhiparkuur oli väga aeglane olnud, seega heietasin väikseid lootuseid. Samas Paul on võitma harjunud - talle on see lihtne. Mulle seevastu on juba enda paigalhoidmine pingutav ülesanne :) Ümberhüpete eel oli mu opa juba päris lönts. Ja KÕIKI takistusi tõsteti ümberhüpeteks (kahe ratsaniku pärast seda tavaliselt ei tehta - aga ega rajameister kõike seda ju teadma ei pea :)). Mõned olid 115 cm. Mu hüpperekord on Vitaga 120 cm!! Ehk siis maksimumilähedane sooritus oli ootamas. Kuna hobune oli nii hästi käes siis ma ei kartnud midagi, ka rada tuli normaalselt välja, v.a. et unustasin viimase takistuse 6st ikka ära. Õnneks jäi ise mulle ette :p. Alles finišis kuulsin et üks tuli maha, ju siis väga kergelt. Olin päris rahul. Paul tegi oma töö korralikult, seega mulle II koht. Ojee! Tahaks öelda, et peaaegu nagu oleks sporti teinud?! Aga tegelikult - tore õppetund edaspidiseks :)

Aitäh kõikidele toetajatele!! Tänx Liisu, tänx Kristiin! Ja kõik vahvad veskakad - nii tore oli teid näha mu sportlased: Katerina, Kaisa, Monika, Anna ja Lottaa!! Pidage vastu!!

Peaaegu normaalne

Võistlus kulges Juurimaal alguses väga aeglaselt: tundus et ajakava lükkub esialgsest 2 tundi edasi. No siiski hakkas minu sõit veidi enne 3 (olime alates 11st kohal olnud). Pidi algama 2.

See oli 80 cm (haa-haa jube kõrge muidugi 8 aastase hobusega). Aga see oli esimene start sel aastal ja võõra platsiga tuvumiseks ning enda uue lähenemise harjutamiseks oli ju hea kõrgus küll. Tegelikult pole mul enamasti Vitaga vahet kas hüpata 50 cm või 110. Kui hobune ja mina koos tõmblema hakkame ei tule kummastki midagi välja.

Soojendusel suutsin enamasti kangutamist vältida, kuid ettekujutus sellest, kas selline habras tasakaal ka parkuuri ajal kehtima jääb, puudus absoluutselt. Parkuur koosnes 5st mõõdetud vahest ja 3st suht järsust pöördest. Kes teeb 80 cm-s KÕIK mõõdetud vahed?? Arvake palju ma trennis mõõdetud vahesid olen hüpanud? (NB! Mul on kodus 2 takistust platsil.) Appi!

Aga suutsin parkuuris oma istakut kontrollida ja seega püsis hobune päris rahulik ja pehme. Tagasipöörete suurus oli ainuke asi, millega sain vältida ülisuure aja saamist. Kenad väikesed pöörded tulid ka :) Ka pärast parkuuri lõppu suutsin hobust juba esimese 20 sekundi vältel ära lõdvestada. (NB! 4 nädalat tagasi kulus mul selleks ca 30 min.) Olin super-rahul. Videost vaadates tundus, et pööretel võiks rohkem edasi sõita ja välimist ratset hoida. Lootsin sõidu kvaliteeti järgmises parkuuris veidi parandada. Aaa, sõidu lõppedes olin 5.ndal auhinnalisel kohal. Kena üllatus.

Teise parkuuri (105 cm) soojendus kippus kuidagi närvilisemaks minema. Kuigi hüppasin vähe ja püüdsin palju painutusi ja lõdvestusi teha, ei olnud tunne enam nii hea. Endal olid jalad ka veidi pehmed. Parkuur oli päris tore: ainult 4 mõõdetud vahet. Ja pöördeid oli rohkem - 4.

Esimesed 5 takistust suutsin võtta enam-vähem õiges tempos, kuuendale lükkasin laiemaks. Ja pärast seda läkski selliseks minu tavaliseks sõiduks: tugeva sääre ja ratsmega lõpuni, vahet pole kas kaugelt või alla. Seekord läks kaugelt 2 korda. Viimasele pöörates nägin et samm jääb kaugeks aga mõtlesin, et panen hooga kaugelt. (kuna olin ise juba f______g hoos). No hobune oli targem kui mina ja ei hüpanud "hullu". Tõrge takistuse nurka! Aaarghhh, pidin ju mõistlikult sõitma!! Ja nüüd situsin viimase pöördega sõidu ära. 

Vähemalt jäi kogu mu mõttetu lahmimine videole ja saan seda nii kaua vaadata kuni peakolusse jääb, et ratsanikul peab mõistus peas olema. Kui oleks puhas sõit tulnud poleks ju millestki õppida!!
PS! Tänud Reilikale ja Annikale, kes olid kaasas ja hoolitsesid hobuse eest.

Normaalne

Kui kõik planeeritult läheb, siis on mul ja Vital homme hooaja avalöök võistlustel. Juurimaal. Talv üleelatud ja natuke trenni ka juba tehtud, ongi paras aeg katsetada kas hobune värvilisi takistusi ka hüppab. Hüppamisega trennis on täitsa tore seis - mul on platsil täpselt 2 takistust, needki suhteliselt luitunud. Kui tulla kordamööda paremast ja vasakust jalast ning ühelt poolt ja teiselt poolt siis saab ju teha 8 takistusega parkuuri ilma, et peaks "sama" takistust 2x hüppama :)

Tänu Reilikale olen videote pealt saanud vaadata, millega ma trennis hobuse seljas tegelen. Päris õpetlik. Nähtu põhjal alustasin oma vigade parandamist. Mõnesid neist vigadest olen teinud tõenäoliselt 20 aastat. Väga vaevaline on ennast ümberõpetada. Aga istakuga nähtud vaev on kuhjaga ära tasunud. Vita on "pehme" ja "rahulik" nagu ta pole minu käes kunagi olnud. Ehk siis kõrvaltvaatajale võib tunduda meie koostöö kui agressiivsete hullude mässamine, tegelikult kuulab, painutab ja lõdvestab hobune vaimustavalt hästi. Need on 3 viimase nädala edusammud. Ohh, ma ootan põnevusega, millal Vita "normaalseks" saab.

Minu suur varvas

Mul juhtus 3 nädalat tagasi selline asi, et hobune ehmatas ühe vehkleva inimese peale, hüppas kõrvale ja astus mulle varba peale. Jah, mitte jala vaid varba. Kuna ma ei saanud oma vigase ja kohutavalt valutava varbaga kohe midagi ette võtta, siis pidin leppima lootusega, et minu saabas ei voola verd täis niikaua kui ma ringi kõnnin. 2 tunni pärast sain oma varvast näha ja külma peale panna. Järgmisel hommikul varvas ei paindunud ja oli tulivalus puutuda. Saapad ja kingad polnud eriti sõbrad :) 3 päeva pärast sain jälle enam-vähem normaalselt käia. Nädal hiljem tuli küüs pealt maha. 3 nädalaga jõudis juba kolmandik küünt peale tagasi kasvada. Vastikult palju valu oli seotud selle lolli juhtumiga, kus mu varvas 2 sek vältel vales kohas oli.

3 päeva tagasi kui üritasin ühele saduldamata hobusele esimest korda selga hakata minema, tegi üks inimene selle hobuse selja taga üksiku krõpsu ja hobune lõi jalad ehmatusest laiali. Kuna see oli mulle täiesti ootamatu, siis juhtus nii, et võpatuse käigus maandus tema jalg otse minu varbal. Sellel samal. Vot nüüd oli alles valus. Seekord sain varba külma 20 sekundi pärast. 20 minutiga külmas polnud valu veel taandunud. Iga poole tunni tagant leotasin õnnetut varvast sel õhtul kokku paar tundi. Järgmisel hommikul oli varvas sinine ja kohutavalt paistes. Nüüd olen 2 päeva selle varba pooliku küüne alla õmblusnõela torganud, et lasta tühjemaks küüne all paisuvat verevalumit. Aga kõndida saan juba eilsest täitsa normaalselt! Mis ei tapa teeb tugevaks?! Ootan juba huviga, kuidas suudan kolmandat korda õnnetut varvast traumeerida.