Kõik teavad teda. Nii omad kui külalised. Loomulikult: ta on ju alati siin tallis olnud. Kõik on tema sõbrad ja ka tema on kõikide sõber. Ta on meeldiv inimene. Lausa tore, võiks öelda.
Aga proovi teda iseloomustada - ei oskagi nagu midagi öelda: noooohh, ta on tore. Ja-jaa täitsa tore inimene on. Aga edasi: ei midagi! Niisiis kokkuvõttes igav(ene) olija.
Tänu oma muhedale olemisele suudabki ta ühes kohas igaviku vastu pidada. Mis tööd ta tallis teeb või kas ta ratsutada oskab on täiesti tähtsusetu. Ta on talli kinnisosa, nagu vana pleekinud tapeet sinu sünnikodus või värviplekk sinu lemmikpükstel. Tüütult tuttav ja koduselt kulunud :) Igavene!
Tüübikirjeldustes ei ole enam endist lennukust ja emotsionaalsust :(
ReplyDeletenii kummaline kui see ka pole saavad värvikad ja karikatuursed tüübid teatud hetkel otsa. no mõned on kindlasti veel tulemas.
ReplyDeletepärast seda peaks vist karikeerima reaalseid inimesi (neid ka nimepidi tutvustades :)) teatavasti on inimesed palju huvitavamad ja mitmekesisemad kui tüübid. samas võib kedagi kirjeldades ka mööda panna :(
Šokiteraapia eeldaks võib-olla tõesti rohkem reaalse(ma) elu kirjeldusi, kuigi see tüüpide rubriik on päris lõbus lugemine :) Aga jah, eks tõde ole kusagil olemas, ent keegi seda paratamatult oma subjektiivusest juhituna kunagi nagunii tervikuna ei suuda hoomata. Seetõttu ka kirjeldustega möödapanekust ei tasu lasta end häirida, blogi nimi on ju Lars ütleb ja nii on :D
ReplyDeleteTänan, püüan jah poliitilisest korrektsusest hoiduda, kuid aeg-ajalt hakkab mingi sotsiaalne närv tõmblema. Peaks tegelikult veel rohkem ütlema. Püüan ennast kokku võtta :P
ReplyDelete