Hobusearmastajal on algusest peale imelik helk silmis olnud. Need on empaatia, mõtlikkus ja kindlad veendumused, mis paistavad välja igast liigutusest. Need liigutused on aeglased ja vastumeelsed, kui tegemist on hobuselt millegi nõudmisega. Kindlus ja rõõm paistab tema silmist siis kui hobune allub iseenesest.
Tal on oma hobune (kui mitte isiklik, siis keegi keda kannab hinges) – mingi vigane, muldvana või närvihaige (võimalik et kõike seda korraga) kronu, kes millekski ei kõlba. STOPP, kõlbab küll – armastuse objektiks. Sest armastus on pime!
Ratsatreeningutel hobusearmastaja vastu ei pea, sest iga järgmine hobune võtab tema hingest tükikese. Iga harjutus, mis ei suju harmoonilise kergusega kõigutab tema soovi jätkata. Ühel hetkel ei kannata ta seda valu välja ja otsib (ostab) omale jagamatu armastuse objekti.
Sügav veendumus isiklikesse humaansuse ideedesse teeb temast nende ideede tarmuka kaitsja. Kuna hobusearmastaja põhimõtted on kõigutamatud, siis diskussioon temaga ratsastamise, võistlemise või hobusepidamise teemadel on ühele tavalisele ratsutajale kaelamurdev katsumus. Ta ujub hobusearmastuse meres nagu kala ja seda merd ei ole võimalik tühjaks lasta.
Kui peaks juhtuma, et teda hakkab mingil hetkel närima ambitsiooni-uss, siis saab talle selgeks, et nöörpäitstest ja ökomüslist üksi ei piisa, et saada endale kuulekat hobust. Armsa suksu hambajäljed oma kehal võivad kaasa aidata tema pöördumisele klassikalise ratsutamise poole. Tere tulemast!
Kas sina, Lars, siis hobuseid üldse ei armasta? Kuidas sa sellist tööd sellises seltskonnas (loe: hobustest ümbritsetuna) siis oled nii kaua teinud?
ReplyDeleteRatsanik on "aju", hobune on "jalad". Ehk siis hobust on vaja juhtida mõistusega, lisaks vajalik kognitiivne vilumus.
ReplyDeleteHobuste armastamine ei välista ratsutaja olemist. "Hobusearmastaja" minu formuleeringus ei ole ratsutajana pädev - tema ISIKLIKUD põhimõtted ei ole aastate jooksul kõikvõimalikes situatsioonides läbiproovitud ning ei ole tihti kooskõlas TUNNUSTATUD põhimõtetega.
:)) Kas kontoritöötaja peab tingimata armastama paberit? aga klammerdajat?? tooli??
Minu isiklik hobusearmastus ei ole ühtegi ekpertiisi läbinud, seega: määr teadmata!
No nüüd sa lähed küll liiale. Kontoritarbeid vast siiski ei tasu hobustega võrdlema hakata.
ReplyDeleteKristi
alias hobusearmastaja
Mulle on alati meeldinud Larsi oskus leida paugust täiesti meelevaldseid näiteid mingite asjade seostamiseks. Mõnikord on näited täiesti asjakohased, tihti ka mitte, aga löövad siiski kuulaja pahviks, mispeale ei oska enam ei A-d ega U-d öelda :D
ReplyDeleteHobuste võrdlemine paberi või klammerdajaga... nomaitia. Aga tooli peab kontoritöötaja kohe kindlasti armastama :)